Ülo Mattheus: Õhus on (l)ootust

Valimistulemused on teada. Võitja on 31 riigikogu kohta saanud Reformierakond, teiseks jäi 29 kohaga Keskerakond ning kolmandaks Isamaa ja Res Publica Liit 19 kohaga. Kindel on see, et enim levinud müüt, mille kohaselt võidab valimised Keskerakond, kes teeb seejärel ettepaneku valitsuse moodustamiseks Reformierakonnale, loovutades seejuures peaministri portfelli Andrus Ansipile, ei osutunud tõeks.

Kindel on ka see, et Reformierakond peaministri portfelli Edgar Savisaarele ei loovuta. Ülejäänud osas on kõik võimalused lahtised. Täiesti uue perspektiivi avab Isamaa ja Res Publica Liidu saavutatud 19 kohta, mis koos Reformierakonnale antud häältega kõneleb sellest, et valija on andnud tugeva mandaadi senise parem-konservatiivse poliitika jätkumisele. Oma eilsetes sõnavõttudes kinnitas seda ka Reformierakonna liider Andrus Ansip, leides, et valijail on hirm Keskerakonna palgareformi ja seni saavutatud edu hävitamise ees. Siit võiks selgelt välja lugeda märgi, et Reformierakond soovib alustada koalitsiooniläbirääkimisi ennekõike Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eestimaa Rohelistega. Mart Laari kinnitusel on IRL omalt selleks ka valmisolekut avaldanud.

Samas teatas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, et pooldab vasakpoolse liidu loomist koos Rahvaliiduga, kellega Keskerakonnal on koostöölepe. Tõenäoliselt arvestas Savisaar võimalusega, et sellesse liitu kuuluks ka riigikogus kümme kohta saanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Laupäevases ETV valimisstuudios tegi sotside esimees Ivari Padar Savisaarele liigse moosimise eest koguni märkuse. Paraku luhtab vasakpoolse liidu nii Keskerakonna allajäämine Reformierakonnale kui ka Rahvaliidu ja sotside liiga vähene toetus, esimesel kuus ja teisel kümme kohta, mis ei laseks enamusvalitsust moodustada. Nii oleks neil kokku vaid 45 kohta. Samuti kuus mandaati saanud Eestimaa Roheliste kaasamine annaks küll kokku 51 kohta, kuid niisuguse koalitsiooni moodustamine tundub siiski väheusutav ja see oleks ka liiga ebastabiilne.

Arvestades, et ükski valitsus pole suutnud palju üle kahe aasta valitseda, on loogiline oodata, et ka järgneva nelja aasta jooksul moodustatakse rohkem kui üks valitsus. Teades erakondade vastastikust sobivust ja koostööharjumusi ning lähtudes tõdemusest, et ilma Reformierakonnata ühtki valitsust tõenäoliselt ei moodustada, on praktiliselt võimalik vaid kaks valitsust, milles mõlemas osaleb Reformierakond: need on Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus (+Rahvaliit) ning Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsus, kuhu oleks kaasatud kas sotsid või rohelised või need mõlemad. Seega on kogu mänguruum Reformierakonna käes. Millise osapoolega Reformierakond alustab, see on ilmselt vaid mängu ilu küsimus.

Mõned skeptilisemad Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed avaldasid pühapäeva õhtul pärast valimistulemuste selgumist arvamust, et Reformierakond alustab küll moe pärast kõnelusi paremerakondadega, kuid sõlmib pragmaatilistel kaalutlustel ikkagi liidu Keskerakonnaga. See eeldaks Keskerakonnalt taas suurt paindlikkust, ja küsimus on siis selles, kas Keskerakond on valmis seda ilmutama. Varasematel kordadel on Keskerakond loobunud astmelise tulumaksu nõudest, sedakorda tuleks prügikasti visata ilmselt lubadused 25 000-kroonistest palkadest. Võib-olla see ei olegi nii raske, sest näib, et valija selleks Keskerakonnale ikkagi mandaati ei andnud. Arvestades, et Keskerakonna taga on enamik venekeelseid valijaid, siis pigem sai Keskerakond mandaadi pronkssõduri kaitsmiseks, mis valimiseelsel perioodil oli selle elanikkonna osa jaoks kindlasti kõige olulisem teema. Ja siin ilmselt taganemisruumi ei ole.

Huvipakkuv on see, et erakondade liidrite poolt eile antud intervjuudes pronkssõdurist ei räägitud. Esmapilgul võib tõepoolest tunduda, et see ei ole nii kaalukas teema, mille peaks koalitsioonikõneluste kontekstis tõstatama, kuid tuleb siiski arvestada, et venekeelsel elanikkonnal on selles küsimuses oma kindlad ootused ja Keskerakonna 29 mandaati ei ole neile kingitud niisama. Koalitsioonikõnelustel võikski see küsimus tõstatuda vaid juhul, kui Reformierakond teeks ettepaneku koalitsioonikõneluste alustamiseks Keskerakonnale. Sel juhul peaks Reformierakond ka selgelt vastama küsimusele, mida ta kavatseb teha pronksmees Aljošaga. Muidugi, pragmaatilistel kaalutlustel võib selle teema ka koalitsioonilepingust välja jätta ja kehtestada selles küsimuses tähtajatu moratoorium, aga see tundub olevat Reformierakonna valijate petmine. Sellest aspektist vaadatuna oleks Reformierakonnale tunduvalt mugavam sõlmida tõepoolest nn paremliit, kus pronksmehe küsimuse lahendamine on sedavõrd iseenesestmõistetav, et seda ei ole vaja kirjutada koalitsioonileppesse. Sellega välditaks muuhulgas ka venekeelse elanikkonna meelepaha, mis muidu koalitsioonikõnelusi valjuhäälselt saadaks. Pealegi, kui see koalitsioon peaks tõepoolest kunagi lagunema, siis on ju igati mõistlik klaarida pronksmehe küsimus ära esimese valitsuse ajal ja minna teise valitsusse koos Keskerakonnaga juba n-ö puhaste paberitega.

Aga see on mõistagi vaid üks uitmõtteid. Tänased valikud on pigem mujal. Ei saa ju lõpuks tähelepanuta jätta ka president Toomas Hendrik Ilvese karme väljaütlemisi, kes enne valimisi hoiatas „semukapitalismi” ja „oma-jope-poliitika” eest. Tõsi, erakondi Ilves ei nimetanud. Võib arvata, et „oma-jope-poliitikaga” pidas president silmas jopesid jagavat põllumajandusministrit, semukapitalismiga aga viitas erakondadele, kelle hingel on korruptsioonihõngulised sahkerdused „õlitehase, maadevahetuste, riigiasutuste rendilepingute, suvilatehingute, parkimise korraldamine ja koolimajade remondiga” ehk siis …. Aga olgu — keda president mõtles, jäägu tema enda kinnitada või ümber lükata. Ent kui arvestada, et ka presidendivalimisel tekkis selge veelahe ühelt poolt just Reformierakonna, Isamaaliidu, Res Rublica ja sotsiaaldemokraatide ning teiselt poolt Keskerakonna ja Rahvaliidu vahel, siis on retoorika siin ilmselt ülearune.

On muidugi iseküsimus, kas Reformierakonnal õnnestub nn parempoolsete valitsus koos sotsidega tõepoolest ka teoks teha. Kõige lihtsam oleks Reformierakonnal kokkuleppele jõuda paremkonservatiivse Isamaa ja Res Publica Liiduga, samas kui sotsiaaldemokraatide puhul torkas valimisdebattidel silma nii mõnigi Reformierakonnale vastakas soov — näiteks Ivari Padari välja käidud ettepanek taastada 26-protsendiline tulumaksumäär ja teha nn õhuke riik taas paksemaks. Võib arvata, et Reformierakond ei nõustu tulumaksumäära tõstmisega, vaid pigem soovib seda veelgi langetada. Kuna nn tulumaksuvabad reeded on üks peamisi Reformierakonna lubadusi, siis selles küsimuses valimised võitnud erakond tõenäoliselt järele ei anna. Kõnelustel rohelistega võib ületamatuks takistuseks kujuneda Ignalina tuumajaama küsimus, arvestades, et rohelised on vastu Eesti osalemisele selles projektis. Samas on praegune Ansipi juhitud valitsus jõuliselt selle projekti taga. Tundub isegi nii, et pigem on sotsid valmis minema kompromissile tulumaksuküsimus, kui et rohelised Ignalina teemal alla annaksid. Teisalt oleks edasiliikumine taastuvenergia osakaalu suurendamisele vastuvõetav kõigile osapooltele ja kõneleb roheliste kaasamise poolt.

Aga mida siin ikka pikalt ennustada. Kõnelused juba käivad, läbirääkimismeeskonnad on kohe paigas ja jääb üle vaid oodata, mis juhtub, ja loota, et juhtub see, mida oodati. Mina julgen arvata, et kaalukauss kaldub esimeses etapis parempoolse valitsuse poole. Ja et oma sõna on siin öelda ka pronksmehel, kes on kiiluks Keskerakonna ja Reformierakonna vahel. Muuhulgas tuleb ju uuel riigikogul ühe esimese küsimusena ette võtta ka presidendi poolt tagasi lükatud keelatud rajatiste seadus, mis näeb ette pronksmehe teisaldamise ühe kuu jooksul.