Võib-olla algas kõik Andy Warholist ja Campbelli supipurgist, millest sai popkunsti ja tarbimisajastu sümbol. Piirid hajusid, väärtushinnangud muutusid: supipurgist ja Coca-Cola pudelist sai kunst. Umbes samal ajal, möödunud sajandi kuuekümnendail, sai oma peenise viilutamisega kuulsaks Rudolf Schwarzkogler, kes mõni aeg hiljem lõpetas oma elu lennuka väljahüppega aknast. Paljude arvates oli seegi akt kunstiteos. Kehakunstnik Orlan (kodanikunimega Mireille Suzanne Francette Porte) paistis üheksakümnendail silma oma näo modelleerimisega kirurginoa abil. Eesmärk oli kujundada nägu ümber vastavalt mehe iluideaalidele, laenates detaile da Vinci Mona Lisalt, Botticelli Venuselt ja teistelt. Siit edasi ei olnud enam palju kuhugi minna, kõik hilisem on olnud plagiaat.

Protestist saab show

Kui Eesti vabanev ühiskond valas kaheksakümnendate lõpus verd, higi ja pisaraid, siis kunstnikkond mätsis purki rahvusvärvides sitta, lõhkus sepahaamriga klavereid, palkas näituste avamisele striptiisitare ja šokeeris publikut verevärvi lagas alasti püherdades. See oli ühtaegu kunstivabaduse manifest ja protest seniste keeldude vastu, kuid ka olemasolevate fetišite purustamine. See sai tehtud. Ja muutus rutiiniks. Aeg-ajalt ikka topib keegi sinimustvalge lipu oma perse, kuseb kultuuriministri peale või mõtiskleb palja tilli lipendades elu mõtte üle – kui meenutada viimaste aegade teatrilavastusi.

Kunsti eesmärk ongi kanda endas protesti, aga kui kõik vahendid on ära proovitud, ei ehmata see enam. Protestist saab show, ajaviide nagu iga teinegi. Protest põrkub vastu ülikõrget valuläve ja valu asemel naerutab või nõrutab verre tilgakese mõnuaineid, kui keegi midagi erutavat liputab.
Ma ei heida midagi ette kunstitegijatele. Ajastul, mille ette tuleb panna mitu post-post’i, on raske leiutada midagi uut või publikut üllatada. Ajal, mil lapsedki internetist pornot vaadates teavad, kuidas keppi tehakse. Informatsiooni ja kogemuste küllus tuimestab. Selles tuimuses on raske silma paista ja kedagi kuidagi torgata, eriti veel pealesurutud show formaadis, mille publik on võimeline alla neelama.

Tänapäeva publikust on saanud tarbija. Kunstiteos või teatrilavastus on samasugune kaup nagu kõik muugi. Ka sõnum, kui see tõepoolest tekib, kuulub selle kauba sisse, see pisku mõnu sõnumi üle mõtisklemisest. Vaevalt käsitab keegi täna kunsti enam kui ühiskonna muutmise vahendit, see on anakronism. Kunst omandab selle rolli vaid ühiskonna pöördelistel, aga mitte headel aegadel, kui eesmärk on vaid heaolu tarbimine. Heaoluühiskond ei vaja liigset ärritust, seda enam, et heaolu aeg on olnud napp ja lõpu ärevad märgid on juba tunda. Üle jõu elanud riike ähvardab pankrot, pangad ja pensionisambad kõiguvad, tööst võõrdunud noortest saavad marodöörid, sisserännanud võõrtöölised on barrikadeerunud getodesse.

See on osa väärtuste hajumise protsessist. Mitte ainult kunst pole käinud oma protsessi lõpuni, vaid ka ühiskond üldisemalt. Kirikud on tühjad, moraal lahustunud info üleküllusesse. Mida rohkem on meil infot selle kohta, mis juhtub mujal või kuidas seal toimitakse, seda rohkem on meil näilisi eeskujusid ja vabadusi, seda rohkem enesestmõistetavusi.

Rahuldamata sõltuvus tapab

Et noor Londoni kaupluseröövel saab viia oma vaesele emale uhke LCD teleri, see tekitab mõistmist ja paneb kaasa elama. Heaolu lihtsalt jaotati ümber, see on uus eeskuju. Pole välistatud, et see muutub normiks, sest heaolu hulk kahaneb ja sellest osasaajate arv väheneb. Pariis 1968 ja London 2011, need on etapilised märgid. Esimesel puhul hävitati hüvesid protestiks väikekodanliku mandumise vastu, teisel puhul tassiti hüvesid ka koju. Eriti elektroonikat, millest praeguseks on saanud asendamatu eluvajadus, õhk.

Kui NSVL-is anti kuuekümnendail talongide eest jahu, leiba ja suhkrut, siis täna peaks võib-olla jaotama arvuteid, televiisoreid, nutitelefone ja pleiereid, sest rahuldamata sõltuvus tapab. Tänapäeva inimene on lihtsalt teistsugune, ta ei vaja ellujäämiseks jahu, vaid multimeediat. Keskendumine on asendunud pealiskaudsusega, mõtlemine kümblemisega infovoos, millesse intellekt lahustub kui kevadine lumi. Pea on täis tohutul hulgal megabaite, pilte, muusikat, klišeesid. Mitte ükski neist pole tõene, mitte ükski neist pole parem kui teine. On lihtsalt paljusus, hajusus, eesmärgi puudumine ja mandumine, millest ei pruugi arugi saada, sest arusaamiseks peab olema eelnevalt tark.

Kuhu spiraal keerdub, on raske ennustada, kuid ainus kindel teadmine on, et miski ei püsi. Kunagi õitsesid nii Kreeka, Rooma kui ka Bütsants, nüüd on see ajalugu. Õnneks vahelduvad halvad ajad headega. Kui piisavalt kaua oodata, läheb kõik jälle hästi.