Ent mida siis teha, kui šoppamine ei ole enam jõukohane ja kauba peab nukralt poeriiulile tagasi panema; kui uue korteri mõttest tuleb loobuda ja kitsikuses edasi vireleda? Otsida süüdlasi, tarbida antidepressante, panna viina? Või on ka teisi alternatiive?

Mõnikord on tark vastust otsida kaugest ajast ja arutleda, mis oleks, kui… Mis oleks, kui Paabeli vangipõlvest naasnud juudid oleksid lisaks Vana-Sumeri loole ülemaailmsest veeuputusest laenanud oma pühasse raamatusse teisegi iidse müüdi — loo sellest, kuidas Uruki linna kuningas Gilgameš otsis elu mõtet ja surematust?

Võib-olla oleks maailma ajalugu kulgenud teisiti? Ehk põlgaksid tänased inimesed Gilgameši kombel ära heaolu ja otsiksid selle asemel elu mõtet? Võib-olla poleks olemas ka tänaseid probleeme?

Paraku jätsid juudid selle loo üle võtmata ja elu mõtte otsinguid me piiblist ei leia. Seetõttu ei ole see teema kuigi sügavalt juurdunud ka Lääne kultuuri. Vähemasti argimõtlemise tasandil.

Küll on hästi idanenud ja vilja kandnud müüt kaotatud paradiisist, lugu sellest, kuidas Aadam ja Eeva Jumala käest kinga said. Nii kannab Lääs endas üha ihalust paradiisi tagasi pääseda ja heaoluühiskond on selle ihaluse väga selge väljendus. Ja kui heaoluühiskond juba kord on toonud paradiisi maa peale, siis miks peaks vaevama end sellega, mis pärast tuleb? Mis saab siis, kui tarbimispidu lõpeb ja tuleb surm?

Ka elu mõtet otsivale Gilgamešile soovitas kõrtsiemand Sidur, et pühendagu Gilgameš end parem elu nautimisele, sest pääsu surma eest pole ja arutu on ponnistada millegi olematu nimel. Sidur pakkus end Gilgamešile ka „naisetööd“ tegema. Aga ei tahtnud Gilgameš elu nautida ja maitsta Siduri armulembust, tema tahtis saada surematuks.

Paraku, nii nagu piiblis keeras madu Eva ja Aadama paradiisielu tuksi, sekkus madu ka Gilgameši tegemistesse ja sõi ära vetesügavustest toodud surematuse võluõie. Madu sai seeläbi võime vahetada nahka ja üha uuesti nooreneda, Gilgamešile jäid tühjad pihud ja hala, et madu pani kauni õie pintslisse ja kõik üllad soovid jäid seepärast täitmata.

Miks võinuks see legend maailma mõtlemist muuta? Kuigi esmapilgul tundub, et selles müüdis pole midagi erilist, on ometi tegemist radikaalse hoiaku muutusega — inimeseks olemise eesmärk pole mitte muretult paradiisisaias puu otsast õunu noppida, vaid hoopiski elu mõtet otsida. Just niisugusele järeldusele jõudis Uruki valitseja Gilgameš.

On raske hinnata, kas see mõttekäik tänapäeval ka reaalselt kedagi lohutab — kui tööd ei ole, laenud on kukil ja pere tahab toita? Või kas elu mõtte otsing võiks korvata igapäevaprobleeme? Jah, mõttelaadi on raske muuta siis, kui probleemid on kuhjunud ja pea on täis sundmõtteid.

Kui presidendiproua lohutab töötuid mehi, et nüüd on neil võimalus kodus lastega tegeleda, siis ilmselt on sellist lohutust esmapilgul raske mõista. Töö olemasolu ongi mehe elu mõte — kui pole tööd, langeb enesehinnang, siht kaob silme eest. Kui uskuda Abraham Maslow’ inimvajaduste püramiidi, siis hakkab inimene elu mõtet otsima alles siis, kui kõht on täis ja elu rahulik, kui inimsuhted on paigas ja tunnustusvajadus rahuldatud.

Maailma ajalugu ja religioonide areng näitab samas ka vastupidist — religioon ja usk üleloomulikku tekib siis, kui kõht on tühi ja kõik on halvasti. Üksikinimene jõuab religiooni juurde enamasti just isiklike kannatuste kaudu. Kui surmahaigus on kallal, siis pöördub väga suur osa inimesi nõidade ja imeravitsejate poole. Ka Gilgameš hakkas elu mõtet ja üleloomulikke lahendusi otsima pärast oma sõbra Enkidu kaotust.

Depressioon majanduses ja inimelus on nagu võimas mütoloogiline pööris, mis muudab inimeste käitumist. Heaoluühiskonnas tähendab see paradiisist väljaheitmist. Alalhoidlikumad jäävad ootele ja piiravad tarbimist, kuni paradiisiväravad uuesti avanevad. Teised otsivad lohutust meelemürkidest, kolmandad siirduvad rännakuile teispoolsusesse…

Kuid samas võib ju Gilgameši eeskujul kaaluda ka suuri tegusid, nii nagu tema poolt eeskujuks toodud seitse tarka ehitasid üles igavesti püsiva Uruki linna ja pälvisid seeläbi surematu kuulsuse. Võiks püüda ühiskonda edendada, ühineda mõne heategevusliku mittetulundusühinguga, leida endale muud sihipärast tegevust.

Oluline on ka oma lähedastega kokku hoida. Hoida seda, mis sul on. Sest kui sina hoiad, siis hoitakse ka sind. Ja mees, kes sa oled tööta — usu, sa saad oma töö tagasi! Kui mitte kohe, siis kunagi kindlasti. Ja see polegi nii halb mõte pühendada end oma perele, oma lastele, oma naisele. Tooge neile lilli. Nii palju raha ju ikka on, et mõni õis osta. Mine tea, mis imet see teeb.