Ülo Mattheus: Abielu, õnne proovikivi
Statistika näitab, et suurem osa abielusid lahutatakse ja esimesest abielust kuni elu lõpuni jääb koos elama vaid väike osa. Kooselu on hoopis midagi muud kui ilus pulmapidu. Kui pulmapidu aitab korralda catering, siis kooseluks pole „korraldajat” kuskilt võtta. Ja küllap ei tahagi. Abielunõustamine pole Eestis moes. Ja ka iseendal pole alati oskusi käepärast.
Inimestele õpetatakse koolis keerulisi asju nagu lugemine, kirjutamine, arvutamine, võib-olla ka natuke astronoomiat ja tuumafüüsikat, aga jäetakse õpetamata lihtsad asjad — kuidas olla inimene (st inimlik); kuidas saavutada tasakaalu ja olla õnnelik. Või siis ka meie küsimus: kuidas elada teise inimesega koos? Tegelikult on muidugi vastupidi, just need viimased asjad on keerulised ja esimesed lihtsad.
Ma olen ikka mõelnud, millest see tuleb, et looduses elavad ühed liigid paaridena ja teised karjas. Kurgedel, luikedel ja teistel linnuliikidel on paariselu ainuke viis, kuidas saab pojad munadest välja haududa, sest kui hauduvat emaslindu keegi ei toida, siis sureb ta nälga. Ahvidega on keerulisemad lood, näiteks gorillad elavad paariviisi ja paavianid karjas. Looduse seaduspära on samas selline, et paremini paljunevad need, kes harrastavad polügaamiat. Gorillad on sisuliselt välja suremas, samas kui paavianid paljunevad hoogsalt ja nende tõugu ei ähvarda esialgu miski.
Liigi säilivuse seisukohalt on niisiis oluline, et kõik emasisendid oleks viljastatud, sünnitaksid võimalikult sagedasti ja isased tuulaksid mööda emaseid ringi. Ja ikkagi, miks siis gorillad ja mitmed teisedki liigid elavad paarikaupa? Nende eesmärk ei saa ju olla väljasuremine? Või on neis mingi eriline geen, mis soosib paariselu ja selleks vajalikku truudust. Truuduse geen? Kas ehk paariselul on mingi suurem väärtus, mida karjakaupa elul ei ole? Isegi nii suur, et selle nimel tasub välja surra.
Kui niisugune truuduse geen on olemas, siis võib öelda, et osal inimestel see on ja teistel pole. Enamikku meesisendeid, eriti noorpõlves, juhib paaviani instinkt kõik naisisendid viljastada. Aeg-ajalt kaunistab seda tegevust armumine, enamasti juhib lihtsalt põletav kirg, mida toidab ülepulbitsev hormoontalitlus. Tänapäeva ühiskonnas on „sarvede mahajooksmine” ja küllastumissoov täiesti aktsepteeritud, ka naiste puhul. Ja noid vist peetakse küll kohtlaseks, kes pärast esimest armumist kohe abielluvad ja elavad terve elu koos. Elu nautimata?! Täitsa napakad!
Nooruse ja kire kõrval terendab kuskil kaugel vanadus. Elu enne vanaks saamist seab inimese ette valikud — kas elada vanaks üksinda, elu nautides, ühelt suhtelt teisele, või siiski kellegagi kindlalt koos ning soetada endale ka lapsi ja lapselapsi. Vaadates oma lähedasi ja tuttavaid, kellel on õnnestunud vanaks elada oma perega koos, siis julgen küll väita, et õnnelikumad on just nemad. Inimene on mõeldud paariviisiliseks eluks, kõige muserdavam, mis võib inimest tabada, on üksindus. Muidugi, ka talumatu kooselu on õudne, aga pärast sellise kooselu lahutamist on teisel pool ikkagi üksindus. Ka lapsed ei asenda päriselt seda, mida annab paarisuhe.
Et vastata küsimusele, kuidas olla õnnelik, on kirjutatud raamatukogude viisi raamatuid ja kirjutatakse jätkuvalt edasi. Tänapäeva inimese häda seisneb pigem selles, et ta ei loe raamatuid. Parema meelega vaatab ta telekast seebioopereid, kus enamik inimesi on õnnetud — sest ilma konfliktide, intriigide ja kiiresti vahelduvate suhete pole ju võimalik teha ühtegi filmi. Ja mida uut sa siis ikka välja mõtled, kui kombineerid paarid ümber, lisad armukadedust, vaenu ja kättemaksu. Ehk siis seal toimub kõik see, mis ei tee inimest õnnelikuks, isegi kui mõni seebitegelane kinnitab läägel-magusal häälel vastupidist.
Seebikaid, aga ka krimisarju või näiteks Euroopa ängistavaid kunstfilme vaadates võib Jean-Paul Sartre’i kombel tõdeda, et „põrgu, see on teised inimesed”. Ehk siis need, kes meie elu siin maa peal põrguks teevad, on teised inimesed; see tähendab, põrgu ei ole kuskil maa all, vaid inimestes meie ümber. Ent kas ei võiks siis küsimuse püstitada ka vastupidi — paradiis, see on teised inimesed? Ehk siis need, kes meie elu siin maa peal „õndsaks” teevad, on teised inimesed; see tähendab, et õnn ei ole kuskil kättesaamatus kauguses, vaid inimestes meie ümber, nende kätes on võimalus meid õnnelikuks teha.
Aga nad ju ei tee seda, eks ole? Isegi kui nad tahaks. Sest nad ei ole läbi lugenud ühtegi raamatut, et osata. Ja isegi kui nad on raamatuid lugenud, visatakse nende teele hulganisti ebamugavaid karisid ja „nõudmisi” — nagu enesekesksusest loobumine ja keskendumine teiste heaolule. Midagi nii jõledat! Et mina teeksin midagi teiste jaoks?!
Paradoks seisneb selles, et seesama enesekeskne hoiak just nimelt takistabki õnnelik olemast. Selle hoiaku ilminguks on vastastikune tarbimine ja konfliktid.
Ja samas ometi on siin maailmas meie lühikese elu jooksul nii vähe asju, mida me saame teha ja millel on tõeliselt väärtust. Enamik meist ei korralda revolutsioone, ei juhi riike või maailma majandust. Enamik meist saab teha vaid väga väheseid asju. Ja see vähene, mida me saame teha, on hoida oma lähedasi ja hoolida ka teistest meie ümber.
See, mida me iga päev saame teha, on luua enda ümber sõbralikku meelsust ja heatahtlikkust ning sisendada teistesse turvatunnet, et see, mis on minuga seotud, sellega on kõik hästi, sa võid mulle toetuda. Ja see kõik on ka kooselu püsimise eelduseks — luua enda ümber kodune turvaline õhkkond, kus kõik tunneksid end hästi. Ka sa ise.
Muide, see puudutab ka mehi. Ühe levinud klišee kohaselt vajavad tugevat perekonda ja turvatunnet vaid naised, kelle kanda enamasti jääb lahkumineku korral laste kasvatamine. Sellest aspektist vaadatuna see kindlasti ka nii on. Kuid samas vajavad turvatunnet ka mehed. Mida tundlikumad ja haritumad nad on, seda sügavam on see vajadus.
Niisiis retsept on ju lihtne: loobu mõtlemast ainult endale. Mõtle teistele. Ja tõenäosus, et sinust saab õnnelik inimene ja ka teised su ümber on õnnelikud, on väga suur. Nii lihtne see retsept ongi. Ja nii võimatu teoks teha? Ja muidugi, mehed, kes te elate vabaabielus — abielluge oma naisega, nad ootavad seda.
