Ülle Rajasalu: Korterijagamise kord vajab selgust
Keskealine proua istus minuga samasse lauda ning uuris, kas ma ei saaks temale hea asukohaga linnakorterit muretseda, näiteks kesklinnas või Põhja-Tallinnas, ja mis peaasi — et saaks selle ikka odavalt välja osta. Kiirestirääkides hõõrus ta näppe mu nina all, just nii, nagu räägitakse rahast.
Vestluse käigus selgus, et naise elukaaslane on sundüürnikuna arvel juba 1995. aastast saadik, kuid linna jaotatavad korterid pole siiani nendeni jõudnud. Püüdsin talle vastata, et linnas kehtib korterite taotlemise ja jagamise kord, mille peale rehmas naine käega ning ütles:“ Kui teie ei taha raha teenida, siis leian kellegi teise!“ Ja kadunud ta oligi.
Olen Tallinna linnavalitsuse eri ametites kokku puutunud ka korterite jaotamise süsteemiga, mis peaks aitama lahendada sundüürnike probleeme, kuid ka andma abi neile, kes seda tõsiselt vajavad. 2004-2005 polnud Lasnamäel, Mustamäel ja Haaberstis korteritaotlejate järjekorda. Olid üksikud lastekodust täisealiseks saanud korterit vajavad või vanglast karistuse lõppemisel vabastatud isikud.
Täna on nendes linnaosades arvele võetud sadu linnakorterite soovijaid. Kust nad tulnud on? Kes nad on, millise kategooria alla nad kuuluvad? Või on jagamise süsteemis toimunud totaalsed muudatused? Kui on, siis tuleb küsida, miks pole saadikuid sellest teavitatud.
Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni saadikud on pidevalt hääletanud Tallinna linnavalitsuse algatatud eelnõude vastu, millede seletuskirjas oli toodud isikute andmed, kellele sisuliselt peenraha eest kortereid müüdi, kuid kes olid varanduslikult kindlustatud ega vajanud neid elamispinnana.
Keskerakondlik ainuvõim raius need müügiotsused jõusse. Viimaks on ka meediakanalite vahendusel avalikustatud riigikontrolli auditi tulemused, milles on linnavalitsuse tegevust taunitud. Nimelt seda osa, kus on otsustuskorras turuhinnast mitu korda odavamalt müüdud korteriomandeid.
Oli siis kõikidel neil ostjatel vajadus elamispinna järele? Tõenäoliselt ei, sest 145 neist ostjatest müüsid odavalt saadud korterid edasi ja 50 neist tegi seda juba kolme kuu jooksul.
Riigikontrolli aruandes toodud andmetel oli korterisaajate hulgas isikud, kes ei oleks pidanud saama kortereid odavalt osta, sest nad ei olnud sündüürnikud, ei olnud vähekindlustatud, samuti mitte lastekodust või kinnipidamisasutusest tulnud, vaid hoopis hästi toime tulevad isikud, nii mõnigi neist firmaomanik. Samuti võis auditist lugeda, et korterijärjekorra nimistus figureerivad Tallinnalt juba korra korteri saanud isikud.
Tallinnas pole tänaseni selgust korterijärjekorra moodustamise ja korterite jagamise kohta. Linna maksumaksjad sooviksid näha, et linnavõim abistaks neid, kes seda tõepoolest vajavad. Selged põhimõtted välistavad võimaluse, et keegi võõras tuleb sinu juurde sõrmi sahistades korterit küsima.
