Ülestõusmispüha ja jõululumi: maailm ei jää kunagi seisma, kui on vaja kogeda midagi sügavat

 (94)
Köleri fresko Kaarli kirikus
Köleri fresko Kaarli kirikusFoto: Ilmar Saabas

Inimese jaoks ei ole ükski aeg piisavalt hea, et just nüüd kogeda suurimat ja vägevamat. Maailm ei jää kunagi seisma, kui meil oleks vaja keskenduda või midagi sügavat kogeda.

Tähtsa sõna ütlemise katkestab mobiiltelefoni piiks ning vähemalt ühes õiges filmis astub suudluse hetkel alati tuppa kolmas inimene. Ülestõusmispühade aegu aga katab maad lumi, mille olemasolust me tavaliselt jõulupühade õnnestumise sõltuvasse seame.Ja ometi võib kogu eluks kestma jääda suhe, kus esimest armastust on avaldatud näiliselt päris ebasobival hetkel. Või saab armsaks koduks kujuneda paik, kuhu kord ajutiselt koliti. Kui sisu on õige siis väline taust pole määrav ja ilmaoludest kõneldakse ikka pigem siis, kui muust pole rääkida.

Mida me siis õigupoolest tähistame neil oodatud pühadel, kus Suure Reede näol on tegemist ainsa riigipühaga, mille puhul pole kunagi karta, et see nädalavahetuse vabale päevale satub.

Ütleme kevadpüha, kuid kevade algusega langevad need pühad kokku harva. Tegemist on kuukalendri järgi liikuva pühaga, mis võib sattuda ajavahemikku 22.märts kuni 25 aprill. Pühade välimäärajaks on esimene pühapäev pärast täiskuu loomist, mis järgneb kevadisele pööripäevale. Koos ülestõusmispühaga liigubki meie päikesekalendris üle saja päeva pikkune pühadelaev, mille ühes otsas seisab vastlapäevajärgne tuhkapäev ja teises otsas nelipühale (suvistepüha) järgnev kolmainupüha. See võimas laevuke püsib kenasti koos. Kuid ühtegi tema pardale jäävatest tähtsatest päevadst ei saa siduda konkreetse kuupäevaga. Nende järgi ei saa aega arvestada öeldes näiteks, mullu vastlapäeval oli kõva külm. Järgmisel aastal võib vastlapäev asuda rohkem kui kuu aega hilisemal ajal.

Lihavõttepüha märgib paastuaja lõppu ning tähendab vastupidist tuhkapäeva eelsele karnevalile, mida sõna-sõnalt võib tõlkida “lihaheitmiseks”. Meie rahvatraditsioonis on selleks paastuajale eelnevaks trallitajaks ja lihasöömise lõpetajaks vastlapäev oma rikkaliku pärimusega. Kevadel on aga paastu peetud juba enne meie ajaloolist mälu, sest kevadise poegimise perioodil loodusrahvad loomi ei tülitanud, ei metsas ega hiljem koduses aedikus. Kuna liha ettevarumise ja säilitamise võimalused olid kasinad, siis selle söömisest mõneks ajaks lihtsalt loobuti. Lihavõtted on rõõmuaeg, kus toidulauale taas liharoad ilmusid.

Munadepüha on nimi, mida võiksime teadlikult vältida. See on sama vähe asjasse puutuv nagu mehi vihastav naiste jutt autodest kui nad margi ja mudeli nimetamise asemel ütlevad pigem auto värvi. Munade värvimine kuulub lahutamatult meie pühadetraditsiooni juurde, kuid sama loomulikult kuulub nendega liialdamise juurde sassis seedimine. Nende pühade sisule täiesti vastuvõetamatu on aga mõte, kus kogu ilu on järgmiseks päevaks koorepuruks pudenenud ning prügiurni pühitud. Ülestõusmise sümboliks pole mitte muna, mille me keedetuna ära sööme, vaid munakoor, mis puruneb, kui uus elu sellest välja sirutub.

Tõelisest ülestõusmispühast aga alles algab rõõmuaeg, mis ka meie kalendri järgi kestab nelikümmend päeva kuni Taevaminemispühani ja jätkub sealt üle Nelipüha kogu aastaks.

On hämmastav, et vene keeles on ateistlikele aastakümnetele vaatamata säilinud nädalapäeva nimi voskresenie, mis otsetõlkes tähendab ülestõusmist. See omakorda viitab ligi kahetuhande aasta tagusesse aega, mil algristikoguduse jaoks piirdus pühadetsükkel ühe nädalaga ja nii aastaringi. Kaugemale ei soovitudki veel vaadata ja kord aastas peetavad pühad kujunesid alles järgmistel sajanditel. Igal neljapäeval oli armulaua seadmise päev, nagu seda on meie Suur Neljapäev ja igal reedel peeti Kristuse surmapäeva, nagu see on meie Suurel Reedel. Iga pühapäev oli aga rõõmus ülestõusmisepüha. Sõna voskres on meie idanaabritel õigeusukiriku mõjul väga sügavale juurdunud. Räägitakse lugu, kus kord oli Venemaal suurele väljakule tohutu rahvamass kokku aetud ja ateismilektorid rääkisid seal vägevate häälekõvendajate kaudu, et jumalat ei ole olemas. Häbistamiseks oli kohale veetud ka üks õigeusu preester. Kui tema käest küsiti, kas ta tõesti usub, et Kristus tõusis surnuist üles, siis pöördus preester rahva poole ja ütles Venemaal tuhat aastat kõlanud tervituse: „Kristus on üles tõusnud!” Ja rahvahulk vastas nii, nagu nemad ja nende esivanemad sajandeid harjunud, vastas vägevama kõminaga kui ükski helivõimendus võimaldaks: „Tõesti, ta on üles tõusnud!”

Ei ole teada, kas seda julget preestrit veel elavana nähti, kuid jumalavastane propagandaüritus oli selleks korraks läbi kukkunud. Veelgi enam, kõige ebasobivamates tingimustes tähistati seal kordaläinult ülestõusmispüha. Ka Eestimaa kodudes, külades ja linnades on selgi aastal muret ja teadmatust, piisavalt ebasobivat meeleolu, et tõeline püha kipub seekord justkui vahele jääma. Ja ometi, iga püha saabumist segav tegur osutub tühiseks, kui tervitame üksteist ülestõusmispühal sama tervitusega. Igaüks meist ja meie rahvas tervikuna on läbi käinud oma paastuaja teekonna ning tundnud Suur Reede sügavust ja valu, selle võib järgneda täiuslik rõõm Kristuse ülestõusmisest, vaatamata jõululumele.