Masu tõttu on pangad oma laenukraanid üsna kinni keeranud, kuid inimestel on oma elu elamiseks ikkagi vahel laenu vaja. Võrreldes pankades tavapäraselt pakutuga on sundseisu sattunu valmis leppima ka kõrgema kulukusega.

Enamus kiirlaenu võtnud inimestest on kõik korralikult tagasi maksnud või maksmas ja seega ei saa öelda, et kiirlaen kui selline on üdini paha. Lisaks võiksid pangad võtta neilt õppust tehnoloogia ja äriprotsesside efektiivsuse osas.

Kui aga vaadata asja ühiskonna tasandilt, siis paraku on vajalik kaitsta nõrgemaid või kergeusklikumaid teiste ja ka nende endi eest. Täpselt samamoodi nagu piiratakse alkoholi kättesaadavust ning kasiinode reklaame.

Kui laenuraha tundub liiga ahvatlev ja liiga kergesti kättesaadav, siis kasutavad seda võimalust ka inimesed, kes seda ei tohiks. Kui laenu intressid, tagasimaksmata jätmisel tekkivad ja sissenõudmisega kaasnevad kulud ületavad hea tava määra, siis ongi need inimesed suures hädas. Selle kõige tulemusel tekib hulk õnnetuid perekondi ja võlglastest lapsi, suureneb ka surve maksta „mustalt" palka, rääkimata võlgade eest emigreerumisest.

Kindlasti on üks lõputu aruteluteema inimestele finantskirjaoskuse õpetamine, aga kuni selles küsimuses pole konsensusele jõutud, on mõistlik, kui laenu andmisel ja võla sissenõudmisel on kindlad reeglid. Lõppkokkuvõttes on see kõigi jaoks kasu(m)likum.