Üksikkandidaadid — võimalus parandada Eesti tervist “läbi lukuaugu”
Kui poleks sõltumatuid kandidaate, oleksin sunnitud sisenema valimiskabiini 6. märtsil ja ulatama käe vanadele tuttavatele tantsupartneritele erakondade näol, kes oma uuendamissuutmatuses viiuldavad, kui Eesti vaikselt vegeteerib. Kindlad käed kindlateks käteks, aga eesti valijate valdav enamus tahab, et meid juhitaks aktiivselt välja praegusest hädade orust!
Meid ümbritsevad uued väljakutsed. Venemaa jälgijad välismaal täheldavad, et “Edgargate’i” episood ei jää viimaseks. Venemaa keskendub lähiaastatel välispoliitiliselt just Baltikumile, iga riik eraldi ning läbi mitmete meetmete. Samal ajal kui pehkinud ja oportunistlik Lääne Euroopa mehkeldab poolautoritaarse Venemaaga, ei meenu Balti riigid Valgele Majale just iga päev. Peamiselt teiste peale lootmine on olnud algusest peale niikuinii liigutavalt lapselik strateegia. Esmased initsiatiivid peavad tulema meilt endilt, autarkiliselt, olgu tegemist töökohtade loomise või turvaaukude kinnitoppimisega.
See aasta tõi õnneks erakordselt hea üksikkandidaatide saagi. Võimekamad nendest teadvustavad probleeme, milledest jutt siin käib. Sillapea Riigikogus annaks neile tarviliku stardikapitali ja valijail pole midagi kaotada. Hoopis etableeritud erakondade ettevaatlik toetamine annab tühja loosi. Suhtume siis üksikandidaatidesse kui võimalusse kandidaate ise “esitada”, minnes erakondade peakorterite valvekoertest lihtsalt mööda.
20. a. eest meisterdasid meile enamasti stagnaajast pärit isikud stabiilsuse ideele rajaneva poliitilise süsteemi. Räägiti sõjaeelse EV ebastabiilsuse kordumise ohust, mõeldi aga suuresti oma karjääridele. Toompeast saab uus kvaliteet alles siis, kui suuname selle võlvidest läbi mitu jõetäit puhastavat vett. Muidugi ei tee üksikkandidaadid Riigikogus ühe hoobiga kapremonti, aga siitkaudu võib käivituda midagi uut ja tarvilikku.
Valijate toetus üksikkandidaatidele annab kaks olulist asja. Tuge väärib rahvuslikult häälestatud ja kogemuste pagasiga ning analüüsida ja tegutseda oskav ühinenud üksikkandidaatide nimekiri (Mart Helme, Martin Helme, Henn Põlluaas ja teised, kes on harjunud koos töötama). Teise alternatiivina paraneks väljavaade, et Roheline erakond — väljaspool karpi mõelda jaksav seltskond — ei lange parlamendist välja. Soovitan anda jõuline annus stardi- ja jätkamisabi just üksikkandidaatidele, siirdamaks Riigikokku seda uut verd, mida vajab Eesti süda.
