Ja kuigi mul lapsepõlves oli kodus nii mõnigi kass, ei osanud ma neist suurt pidada. Nemad minust ka, kahtlustan siiani, et just minu sülle ronisid nad lihtsalt kiusu pärast.

Kuid loom on loom, olgu ta siis kiisu, koer või inimloom. Hädas olijat aidatakse. Vastavalt võimalustele. Ja kui võimalused nadid, siis vähemalt ei ilguta teiste abistajate üle.

Õhtulehes on armas lugu sellest, kuidas Saarema üks anonüümne annetaja, kinkis kassidele maja.No tegelikult küll sellise uhke koerakuudi moodi asjanduse.

On inimesi, kes loevad loo enne arvustamist läbi. Ja veelgi enam on neid, kes pealkirjast kaugemale ei jõua. Sest näpud sügelevad ja on ju vaja kommentaariumis sappi pritsida. Annetaja on paha, kass on paha ja eriti paha on see, et antud tatiprits miskit ei saanud. Nüüd äkki ärkab tal südametunnistus ja ta on nõus kassimaja kodututele loovutama. Päris huvitav, mida küll need peaks selle kuudiga peale hakkama!?

Mõni pole siiani üle saanud hiljuti juhtunud õnnetusest, kus hobust jooksutama viinud neiu õnnetult lõpu leidis. Rumalus ja juhuste kokkulangemine. Olgem ausad  -inimeste rumalus. Sest ohje keha ümber sidudes, riputas see noor hing praktiliselt omale poomisköie kaela. Ja küllap ehmatas hobuse perutama inimtegevus. Karta on, et mõttetu rakettidega paugutamine, või tehniliselt korrast ära auto.

Ometi on paljud lugejad arusaamal, et tegemist on tapjahobusega, eluohtliku loomaga, kes ainult otsibki, keda maha koksata, hammustada, pureda...

Ja selle loo taustal on ilmselgelt kõik kassid nüüd ka kiskjad, kes hiilivad ringi ja üritavad inimesele kõrri karata. Loomulikult on nad seejuures haudunud välja salakavalaplaani massiliselt paljuneda ja inimkond lõplikult hävitada.

Ei meeldi mullegi, kui heasüdamlikud memmed kohaliku kassiabi moodustavad ja koridori-keldrisse kasside “einelaua” loovad.Kogemused näitavad, et selgitamisest pole siin mingit kasu. Virisemise, tänitamise ja ümberkasvatamise asemel on targem pöörduda vastavate instantside poole. On ju olemas kasside turvakodu ja ka teised varjupaigad aitavad hätta sattunud kasse. Tänud muidugi nendele suure südamega inimestele. Pole nende töö just kerge ja tänu selle eest on kahjuks väike.

Eriti valus on lugeda, kuidas nii mõnigi arvab, et kodutu on oma hädades ise süüdi ja pole tema mure teda aidata. Olgu, oletame, et see nii on, kuigi mitte kunagi 100%. Aga miks siis sama inimene ei aita looma. Kas loom on ka ise süüdi. Selline kahepalgelisus ja kaastunde puudumine on meil üha enam levinud.

Vot mina olen haljal oksal, järelikult kõva tegija, õige mees. Teised minu ümber elagu või surgu, mis minul sellest. Sellise suhtumisega kaugele ei jõua. Üsna kurb oleks elada planeedil, kus elus vaid käputäis “tegijaid”. Huvitav, kelle turjal nad siis elaks?

Aita endast nõrgemat, sest sina, suur ja tark, ilus ja osav, peaks seda ometi oskama teha. Ja enne targutama kukkumist pea meeles, et näljasele ulatatakse kõigepealt tükk leiba ja alles siis õpetatakse seda küpsetama. Muidu võib juhtuda, et sinu pika monoloogi ajal, sureb teine su silme all nälga.