Kutšma-Medvedtšuki klann
Ukraina kaheks rikkamaks meheks peetakse 50-aastast president Kutšma administratsiooni ülemat Viktor Medvedtšukki. Rahva seas on Medvedtšuk ilmselt kõige vihatum mees kogu riigis. Medvedtšuk seisab lähedal ka Kremli võimukoridoridele ja just tema ideeks peetakse Viktor Janukovitši väljavalimist, et teha tast uus oligarhidele kuulekas president. Medvedtšuki valikut peetakse üksmeelselt püüdeks kindlustada Kutšma mõjujõud ka pärast tema erruminekut.
Ukraina oligarhi tüüpvaranduse hulka kuulub kindlasti mõni tugev jalgpalliklubi ja meediaväljaanded. Koos oma ammuse äripartneri, Kiievi klanni esinumbri Grigori Surkisega, moodustavad nad võimsa ärigrupeeringu, kuhu kuuluvad kuulus Kiievi Dinamo jalgpalliklubi, kaks mangaanimaagi ümbertöötlemistehast, paberivabrik, üheksa piirkondlikku energeetika tootjat ja jaotajat.
Teiseks kuulub Ukraina oligarhi mänguasjade hulka isiklik partei. Medvedtšuk ja Surkis juhivad irooniana endamoodustatud sotsiaal-demokraatlikku parteid. Viimastel valimistel sai nende partei Ukraina parlamendis — Ülemraadas — 33 kohta 450-st.
Medvetšukki peetakse Ukrainas võimumängude kurjaks geeniuseks. Just tema oli see, kes tahtis opositsiooniliste meeleavaldajate vastu kasutada sõjaväge. Teda peetakse ka presidendivalimiste teises voorus toimunud võltsimiste ja mahhinatsioonide peaarhitektiks.
Medvetšuki “abistav käsi” on kõikjal
Me kõik nägime, missuguse eneseohverdusega sõdis Kutšma oranži revolutsiooni kulminatsiooni ajal selle eest, et vastutasuks opositsiooni nõudmistele muutuks Ukraina tulevikus presidentaalsest parlamentaarseks vabariigiks. See säilitanuks Kutšma ja Medvetšuki klannil teatud lootuse saada Juštšenko presidendiks tulles oma kontrolli alla uuele presidendile opositsiooniline valitsus. Seetõttu ei loobunud Medvetšuk isegi viimasel hetkel, kui Janukovitši pürgimine presidendiks meenutas juba tõsist klounaadi, teda toetamast.
Samas: presidendivalimiste päris viimastel minutitel soovis Medvedtšuk ühtäkki hüljata löödud ja alistunud Kutšmat ja alusta oma mängu. Nimelt: Juštšenko meeskonna põhiülesandeks võib nüüd kujuneda oma verivaenlase Medvedtšuki vanglassesaatmine. Selle mehel hingel arvatakse lasuvat kõige räpasemaid kriminaalseid ettevõtmisi. Viimaseks episoodiks võib pidada oranži revolutsiooni päevil väidetavalt enetapu sooritanud Ukraina krediidipanga juhi surma. Pank oli asutatud Medvedtšuki ja Surkise poolt ning asja uurima asunud prokuratuuri andmetel võis olla tegu lihtlabase mõrvaga. Poleks ka imestada, kui Juštšenko salapärase mürgitamise loo lahtiharutamisel selguks Medvedtšuki kõikjaleulatuv „abistav käsi“. Sellekohaseid vihjeid on teinud mitmed Juštšenkole lähedalseisvad inimesd.
Kutšma väimees Pintšuk ja Juštšenko toetajad
Muidugi ei ole ekspresident Kutšma mingi rahutuvi. Ka ta ise on kindlustanud sugulassidemete kaudu oma varanduslikku seisu, et pensionile jäädes Ukraina tavapensionäri kombel mitte tühjade taskutega elupäevi trööstitult õhtusse saata.
Oranž revolutsioon ajas esimesena närvi Kutšma väimehe, Dnepropetrovski miljardäri Viktor Pintšuki. Tema valdustes on lai spekter erinevaid tootmisharusid — mangaanimaagi rikastamise tehastest kuni telekanaliteni. Talle kuuluvad sellised Ukrainas tuntud telejaamad nagu Novi Kanal, STB, ICTV. Muuseas, ka Kutšma endine väimees Frantšuk supleb oligarhina miljonites. Samal ajal kui meeleheitele aetud Kutšma tõttas Moskvasse Vladimir Putiniga nõu pidama, võttis Pintšuk ette ootamatu sammu ja jalutas Kiievi peatänaval Krešatikul noorte meeleavaldajate telklinnakus ringi ning vestles nendega nagu omasugustega. Seejärel andis ta intervjuu ärilehele The Financial Times, kus rääkis, et pole oluline, kumb kandidaat võidab valimised, tähtis on see, et Ukraina majandus areneks sidemete varal nii Venemaa kui Läänega. Ühed nägid selles Kutšma klanni osade liikmete seljapööramist Janukovitšile. Ja nii ka läks, enne presidendivalimiste kolmandat lisavooru viibutas Janukovitš Kutšma suunas juba rusikat ja süüdistas teda reetmises. Selge: Kutšma krahh paneb perekonda muretsema.
Oligarhid, kes pooldasid tänast võitjat Juštšenkot
Osa Kutšma lähikondlasi on aga avalikult endisele leivaisale selja pööranud. On ka oligarhe, kes algusest saadik asusid toetama Juštšenkot. Üheks selliseks kõige eredamaks figuuriks on kahtlemata mõjuvõimsa tööstuskompleksi Donbass omanik Sergei Taruta. Juštšenko leeris on ka Ukraina šokolaadikuningas Aleksei Porošenko, kes omab lisaks muule veel laevaehitusettevõtteid. Tähtsamaks oli siiski tema ettevõtmine rajada telekanal Kanal 5.
Kanal 5 oli kuni presidendivalimiste teise vooruni ainuke telekanal, mis avalikult toetas Juštšenkot.
Seejärel; mõned päevad enne presidendivalimiste teist vooru teatas Kutšma avalikult, et Kanal 5 tuleks jätta tegevuslitsentsita. Kohe sulgesidki mitmete Juštšenkole vaenulike oblastite kubernerid selle kanali näitamise kaabelvõrgus. Kiiresti tõusis Kanal 5 paari kuuga Ukrainas väikese vaadatavusega kanalist teisele kohale, vaatamata kanalile tehtud levikuala takistustest!
Tänaseks on meedias toimunud tõeline revolutsioon ja Janukovitši poolehoidjatele loodud eelis on kadunud.
Donetski valitseja Ahmetov
Ilmselt Ukraina kõige rikkam mees on pärit Donetskist — 38-aastane tatarlane Rinat Ahmetov. Kaevuri poeg ja moslem. Tal on, mida kaotada ja seetõttu jäi ta kuni viimase veretilgani Janukovitši toetajaks. Ahmetovi varandus kosus kõvasti selajal, kui Donetski oblasti kuberneriks oli just Janukovitš. Ukrainas räägitakse imelugusid, missuguse võileivahinnaga see mees privatiseerimiskonkursse võitis. Lääne-Ukrainas nimetatakse Ahmetovit otsesõnu bandiidiks, kes kõiki ära ostes üle laipade oligarhiks tõusis.
Üks kuulsamaid lugusid, mida iga taksojuht või hotelliteenija teile Kiievis räägib, iseloomustab ilmekalt Ahmetovi ja Janukovitši suhteid. Pärast seda, kui kaks korda vangis istunud peaminister Janukovitš kaotas Juštšenkole napilt presidendivalimiste esimeses voorus, lõi Ahmetov teda vihast näkku. Pärast seda kutsus Janukovitš omakorda vaibale idapoolsete oblastite kubernerid ja pragas nood läbi (kuni füüsilise märkuse tegemiseni), et need ei olnud suutnud talle kindlustada vajalikke arvu hääli.
See on muidugi rahvajutt. Nagu seegi, kui mitu inimest on Ahmatov isiklikult lasknud ära tappa.
Ahmatovi äriimpeeriumi väärtuseks hinnatakse praegu vähemalt kolmele miljardile dollarile. Tema firma System Capital Management (SCM) ühendab metallurgia kombinaate, panku, hotelle, kaubandusettevõtteid, lennufirmat, meediakanaleid ja muidugi jalgpalliklubi. Ahmetovi Donetski Sahtar on peamine Kiievi Dinamo konkurent Ukraina meistrivõistluste esimesele kohale. Saatuse ülima irooniana pidi Sahtar aga viimase rahvusvahelise kohtumise koduväljakul AC Roma vastu mängima oranžis vormis!
Mõjuvõimu säilitamise nimel valmis kõigeks
Ahmatovil ajab karvad turri ka Juštšenko lubadus presidendiks saades ümber vaadata mõned viimase aja eriti kahtlased erastamised. Peamiseks näiteks on muidugi metallurgiatehas-gigant Krivorožstal, mis 2004.aasta alguses müüdi Viktor Pintšukile ja Rinat Ahmetovile 800 miljoni dollari eest. Mitmed Lääne firmad pakkusid sealjuures kordi suuremaid summasid. Ukraina riik maksab peale ajast ja arust tehnoloogiaga söekaevandustele. Ahmatovi metallurgiatööstus, mis kasutab seda sütt, saab selle eest riigilt arvestatavaid totatsioone. 2004.aastal näiteks vähemalt 3 miljardit grivnat (u. 7 miljardit krooni). Pole siis mingi ime, et Ahmatov maksis kinni Ida-Ukraina valimiskomisjonide liikmed ja Kiievisse meelt avaldama saadetud Janukovitši poolehoidjad.
Ei peaks imestama, et Ahmetov võib raha ja mõjuvõimu säilitamise nimel olla valmis kõigeks — kaevurite mässu korraldamiseks, veristeks provokatsioonideks või isegi Ida-Ukraina lahkulöömismeeleolude kultiveerimiseks.
Ehk nagu ütles Saksa välispoliitika ühingu tuntud Venemaa ja ukraina ekspert Alexander Rahr:“Ukraina oligarhid näevad suurepäraselt kuidas olukord areneb. Kuid nad panustasid Janukovitšisse kiiga palju, et nüüd taganeda.“
Kui nüüdseks, 2005. aasta jaanuariks, enam ongi, kuhu.
