Uhkus usust

On üsna ühene seisukoht, et religioon muutub tänapäeva ühiskonnas üha enam privaatsfääri kuuluvaks nähtuseks. Samas võib privaatsfääris asuv religioon tekitada erinevaid tundeid ja mõtteid.

Olen religioossusele kalduvate noorte hulgas täheldanud päris tihti suhtumist, et tunnetatakse teravalt oma eelistatud religiooni tegematajätmisi ning nõrkusi ning ei suudeta avalikult oma usule väärikat kohta anda. Niisugust patukahetsusliku positsiooni domineerimist olen kohanud üllatuslikult palju ning imestanud, kui nõrgalt on esindatud teine pool, oma usu väärtustamine. Mõni aeg tagasi kirjutas Maalehes Andrus Norak diskussioonis Jaan Kaplinskiga, et me peaks uhked olema selle hea üle, mis kristlus on meile toonud. Järgnevalt vaatlengi mõnd aspekti, mis kristluse puhul “uhkustamiseks” sobiks.

Kõige lihtsamaks uhkuse allikaks võiks olla usust inspireeritud kultuurilooming ning kristluse põhimõtetest arenenud inimese väärtustamine, inimõigused, demokraatlik ühiskond jms. Kuigi vastavate nähtuste sidumine religiooniga on haridusprogrammides varju jäänud, võiks see olla kõige tavalisem viis usu positiivse mõju välja toomiseks. Lisaks muidugi vähematele vastuvõetavad religiooni produktid: karismaatilistest koguduste jumalateenistuste atmosfäär, mis ületab kaugelt rockkontsertidel kogetu, palverännu traditsioonist väljakasvanud matkamine ning turism, kloostrite toodetud veinid ja liköörid jne. Lisaks võib alati uhke olla usuga tihedalt seotud tuntud inimeste üle: kirjanikud Tolkien ja Dostojevski, heliloojad Bach ja Pärt, sportlased Ronaldo ja Edwards jne. Samas tundub niisuguste loetelude võtmine usulise uhkuse aluseks pisut odavavõitu ning sinna kõrvale tahaks leida midagi üldistavamat.

Oluliseks maailmavaate väärtustamise testiks on paljud noored pidanud selle suhtumist teistsugustesse vaadetesse. Toomas Paul kirjutab oma raamatus “Maise matka poolel teel”: Ateist peab uskuma, et religioonide põhiküsimus ise on üks koletu eksitus. Kristlasel on aga vabadus uskuda, et kõigis usundites, ka kõige kummalisemates, on vähemalt terake tõtt.

See oleks hea alus oma usu väärtustamiseks: usu poolt pakutav kindlus eksistentsiaalsetes põhiküsimustes, ent sellega kaasnev õppiv, avatud ning analüüsiv vaim.

Olen rahuloluga märganud, kuidas Eesti teoloogid rahulikult eelmises lõigus kirjeldatud teed lähevad. Hiljutise positiivse näitena võiks tuua Eesti noorema põlve teoloogi Alar Helsteini kommentaari Bertrand Russelli esseele “Miks ma kristlane ei ole” (Akadeemia nr 7, 2002). Rahulikult viitab Helstein Russelli küsitavustele ning nõrkustele, kuid toob välja ka positiivse, mida kristlastel sellest tekstist võtta oleks. Niisugune lähenemine, milles on ühendatud sügav mõistmispüüe teiste vaadete vastu ning oma seisukohtade allutamine kriitilisele analüüsile, on kindlasti midagi sellist, mis tänapäeva ühiskonnas rahulolu pakub. Küllap on niisugune positsioon ka vastukaaluks totalitaristlikule mõtlemisele, mis oma tehnokraatlikes vormides meie ühiskonda üha jõulisemalt sisse tungib.

Minu enda üks vahetumaid kogemusi kristluse väärtuse tunnetamisest koosneb kahest lähestikusest mälestusest. Umbes viisteist aastat tagasi osalesin paadimatkal Putorana mägismaal Taimõril, kus marsruudi eelviimasel päeval tegime peatuse Ajani jõe kaldal asunud vene-dolgaani segaperekonna majakeses. Peaaegu täiskasvanud poja sängi jalutsis oli seinale riputatud esimese kosmonaudi Gagarini pilt: naeratav, enesekindel, ligipääsmatu. Tumma austust väljendas ka perepoja pilk, kui ta oma Gagarinile vargsi pilgu heitis. Mõni aasta hilisemast Siberi reisist on säilinud mälupilt väikeses külakirikus ikooni ees kummarduvast noormehest ning loomulikkusest, kuidas pühapildi vahendusel side kõiksusega tema silmadesse (õieti kogu olemusse) tekkis. Ikoon aknana kõiksusse või progressi väljendav Gagarin elu mõõdupuuna ongi minu jaoks saanud omamoodi konkureerivateks sümboliteks ning on vaba valik, kumma üle uhkust tuntakse.