Ühiskondliku leppimise kriisist
SKP&BMW kui ühiskondlik kokkulepe
Ei saa öelda, et viimased kümme aastat oleks elu Eestimaal möödunud ilma igasuguse konsensuseta. Võimekate poliitikute eestvedamisel ning tööka ja ettevõtliku rahva toel on see olnud valdavalt parempoolne ja üliliberaalne — esimese miljoni teenimise kohta heas perekonnas ei küsita, abirahad toodavad abitust ja sissekirjutus ahistab inimõigusi. Rohkemale solidaarsusele ja hoolitsevamale riigile kutsuvad hääled on jäänud naeruväärseks hüüdjaks kõrbes. Osaliselt võib selle kanda nõukogude võimu piirangutest vabanemise ning vanakapitalistlikus Läänes nähtud materiaalse heaolu kiire saavutamissoovi arvele. Kuid mitte ainult — lõpmatuseni oma probleeme eelmise võimu süüks veeretada oleks enesepettus.
Ilma laiema aruteluta on meie juhtpoliitikutele olnud selge, et kuna me oleme üks väga väike riik, peame me olema väga edukad. Ja edukuse mõõtmiseks on ju väga selged kriteeriumid: riigi tasandil SKP ja välisinvesteeringute kasv ning indiviidi tasandil keskmine palk ja auto mark. Esimese saavutamiseks annab kiireid tulemusi liberaalne majanduskliima ning madalad või puuduvad maksud, teist stimuleerib tõhusalt sotsiaaldarvinism. See kõik on ju nii lihtne ja selge, mis siin enam arutada. Vähem edukatel tuleb lihtsalt oodata ja kannatada, millal ilmutab ennast “nähtamatu käsi” ja teeb oma õilsa töö.
Aga võta näpust! Suure raha poolt ja abil valitud võimuerakondade mõnusat äraolemist Toompeal on hakanud häirima all-linnast kostev hädine vigin mingist võõrandumisest ja ühtsustundest, individualismist ja solidaarsusest, klassiühiskonnast ja sotsiaalsest õiglusest, rahvuse ja kultuuri kestmisest. Ja teab mis sotsialismusest veel. Kas tõesti meie senine peadpööritavat edu toonud vaikiv kokkulepe, et igaüks on oma saatuse sepp, ei kõlba enam!
Leppe problemaatika
Probleemide lahendamise asjatundja Einstein teadis, et suurim probleem pole mitte probleemi lahendamine vaid õigele probleemile keskendumine. Meie füüsik, Jaak Aaviksoo, võttis selle keerulise ülesande juba enne valimisi enda kanda: ” Pean Eesti ühiskonna pakilisimaks praktiliseks probleemiks lahenduse leidmist meie unelmate ühitamatute eesmärkide — Ameerika ja Aasia (madalate) maksude ning Skandinaavia sotsiaalriigi — poole püüdlemisest tekkinud pingetele.”.
Julgen arvata, et just sellele dilemmale keskendumine peakski olema ühiskondliku leppe kõige üldisem eesmärk. Kui vastus on Ameerika, unustatagu kogu lepe sest vaba turg paneb kõik paika. Kui jällegi sotsiaalriik, siis julgetagu tunnistada, et sellega käivad kaasas sellised õudusunenäod nagu progresseeruv tulumaks, omandimaks, luksusmaks, mitmekülgsed sotsiaaltoetused ning riigi senisest suurem roll. Eesmärgiks meil praktiseeritavast oluliselt suurema osa loodud rikkuse “vägivaldne” ümberjagamine ning vaba turu kaudu tekkiva ebavõrdsuse tasandamine.
Kõik ülejäänu — kas arendada bio- või infotehnoloogiat ja kuidas korraldada laulupidusid — on rohkem “tehnika küsimus” ja jäägu asjatundjate poolt loodud arengukavade teemaks. Küsimus ühiskonnale pole ju ometi selles, kas arendada teadmis- või rumaluspõhilist majandust. Minu arust aetakse praegu segi vahend ja eesmärk ja nii vaevlebki õnnetu lepe eksistentsiaalses kriisis. Ehk üritatakse lahendada vale probleemi.
Niisiis, kuidas leida vastus meie maailmavaatelisele põhiküsimusele õhukesest ja paksust riigist?
Võimalikud variandid
Üks võimalus oleks viia kogu Eesti elanikkond — mehed ja naised, noored ja vanad, terved ja haiged, tippjuhid ja lihttöölised, maamehed ja linnavurled, majaomanikud ja kodutud, aferistid ja asotsiaalid, eestlased ja venelased — üheks inimpõlveks riigiekskursioonile näiteks Soome ja Ameerikasse. Põigates läbi ehk ka Kesk-Aafrika Vabariigist. Tagasi tulles võiks anda veidi aega kogetu seedimiseks ja erakondliku maastiku ümberformeerumiseks ning järgmistel valimistel peakski moodustuma teadlikult kujunenud ühiskondlikkust leppest juhinduv parlament.
Möönan, et selline kodanikuühiskonna teadlikkust edendav projekt ei tarvitse riigi pingelisse eelarvesse mahtuda. Ennast korrates pakun välja ka ühe tasuta ja kodustes tingimustes proovitava mõtteeksperimendi optimaalseima ühiskonnamudeli väljaselgitamiseks. See pärineb ameerika õigusfilosoof John Rawlsilt ning keskendub ühiste hüvede võimalikult õiglase jaotamise printsiipide leidmisele.
Kujutage ette, et te ei tea, milline on teie koht ühiskonnas. Te ei tea oma sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni, rassi, rahvust, sugu, tervislikku seisu, perekondlikku tausta, andekust, fantaasiat, temperamenditüüpi, vanust, õnne. (Olgem ausad, see kõik ei ole ju alati sajaprotsendiliselt teie endi kätes.) Selline “teadmatuse loor” peaks elimineerima igasuguse omakasupüüdlikkuse. Ja nüüd, sellest “algsituatsioonist” lähtudes, mõelge võimalikult ratsionaalselt, milline peaks olema see ühiskondlik lepe, mille järgi korraldatud riigis te elada tahaksite.
***
Avaramalt mõtlev osa ühiskonnast näikse olevat seda meelt, et midagi tuleks kiiremas korras ette võtta — senine edu on saavutatud inimväärikuse hinnaga ja praegune suund ei luba paremat. Kui me nüüd ei muuda suunda, jõuame aga sinna, kuhu oleme teel — ja seda musta stsenaariumi ei hakka ma siin üle kordama.
Kuna selgust leppe sisus ei paista hetkel olevat, tuleb leppe otsinguid paratamatult võtta protsessina, mille käigus teeme endale selgeks, millist Eestit me siis tahame, kui me “sellist” ei tahtnud.
