Üheksa aastat kiusamist: kool ei ole mitte kunagi ainult õppimise koht
Pärast seda tuli algkool ja esimene klass, kus kõik olid sõbrad. Head hinded ja hea tuju koolis oli siis tavaline nähtus igal sammul. Kooli kõrvalt jõudsin veel tegeleda mitme huviringi ja ka muusikakooliga ning jõuda õhtul koju ja veel ka välja mängima minna. Aga ma ei mõelnud iial, et kool oleks vastumeelne. Tagantjärele mõeldes tuleb meelde, et juba esimeses klassis oli üks tüdruk meie kõrvalt väljatõugatu. Ta polnud just kõige paremini materiaalsemalt kindlustatud ja selle tõttu temaga eriti ei suheldud. Ise ma seda kuidagi valeks ei pidanud ning välja sellest ei teinud.
Jõudis kätte teine klass. Kuid juba siis hakkas kool mulle vastumeelseks muutuma. Ei, asi polnud selles, et õppimine oleks raske olnud, asi polnud selles, et mind oleks siis kaasõpilaste poolt kiusatud. Asi oli uues klassijuhatajas, kes meile ka suurema osa tundidest andis. Ta tundus mulle algul väga tore - ta tegi nalja, oli rõõmsameelne, tahtis käia ekskursioonidel.
Aga teistele ta nii tore ei tundunud. Oli õpilasi, keda ta konkreetselt mõnitas. Järjest enam leidsin ka ennast kartuses. Näiteks kartsin ma kooli minnes, et mõni vihik on maha jäänud, kartsin, et mõni asi on valesti tehtud, kartsin, et seetõttu õpetaja mind teiste ees naerualuseks teeb. Ja nii iga hommik mõtlesin kuidagi hirmuga kõik asjad läbi. See oli minu jaoks vägagi rusuv niimoodi muretseda. Aga mulle tundus kool siiski väärt koht. Peale selle, et õppimine läks mul hästi, olid seal ka head sõbrad ning kool oli õhtupoole, seega polnud ma iial väsinud.
Neljanda klassi lõpuks ootasin juba viiendat klassi, kuna siis pidi muutuma klassijuhataja. Mul vedas. Uus klassijuhataja oli keskealine, kuid üllatavalt noortemeelse suhtumisega õpetaja, kes oli kui hea sõber, kellele muresid kurta. Samas oli ta heas mõttes autoriteet, keda kõik kuulasid austusest. Eelmist õpetajat kuulati hirmuga.
Kool algas nüüd küll hommikul, kuid tõusmisega raskusi polnud ning võisin värskena uut päeva alustada. Kahjuks hakkasid poisid sellel ajal väga häirivalt käituma. Nad kiusasid ja ahistasid tüdrukuid, poistevetsu viimine oli tavaline. Ühel tüdrukul tõmmati keset koridori isegi püksid maha. Harvad polnud juhud, kus paar poissi tunni ajal tüdruku klassi tahanurka viisid ja teda käperdasid.
Aineõpetaja ei märganud tavaliselt isegi midagi. Ning seda ühte tüdrukut, kes juba esimeses klassis oli teistsugune, hakati sellel ajal pigem juba ropult sõimama ja vägivaldselt kohtlema. Olen kurb, et ise sellel ajal midagi tema kaitseks ei teinud, pigem naersin kaasa, kui keegi poistest midagi ütles ning kõndisin minema kui teda asjadega visati.
Mingil hetkel läksin siiski ise temaga suhtlema, küsisin numbrit ja käisin tema poolgi. Ta oli küll vaesem, aga samas ikkagi samasugune inimene nagu mina ise. Samuti hakati halvasti käituma nendega, kes õppisid. Nii peksti üks poiss lihtsalt läbi. Ja asi oli sedavõrd tõsine, et poisi isa tuli terve klassiga rääkima. Ja see vestlus oli karm. Kuid see aitas, vastupidiselt ilmselt paljude noorte arvamusele, et vanemate rääkimine kiusajatega ei aita.
Vanemasse kooliastmesse jõudes läksin teise, palju väiksemasse kooli, kus polnud paralleelklasse ja klassiski oli vähe õpilasi. Kooli endaga mul vedas - õpetajatele meeldisin ma oma õpihimu poolest, tunde viidi läbi põnevalt, koolimaja oli nagu kodu, sest see oli nii puhas, korras ja väga hubane.
Võrreldes eelmise mammutkooliga olid ka koolitoidud mitmekesisemad ja palju maitsvamad. Kõik oli tore - välja arvatud klassikaaslased. Kuna tulin suuremast kohast, mõnitati mind halvustavalt, väideti, et olen kindlasti üleolev ja seltskond, kes oli juba lasteaiapäevilt samasugune, hoidis kokku.
Klassis oli paarikümne õpilase peale väga vähe tüdrukuid ja nendest tüdrukutest sain läbi vaid ühega, kes oli vaesem ning samuti oli koosseisu saabunud hiljem. Põhilisteks kiusajateks olid klassi tüdrukud, kes siis vanematest ja noorematest klassidest oma sõprugi kiusama õhutasid. Õnneks mind sellel ajal eriti ei häirinud, et kiusati. Ilmselt seetõttu, et koolimaja koos õpetajatega oli nii tore. Ilmselt seepärast, et väljaspool kooli oli mul sõpru palju ja nädalavahetused nendega koos olid alati lootustandvad. Ilmselt tänu sellele hoolisin teiste arvamusest vähem ning kiusajad olid mulle tähtsusetud.
Mingil hetkel oli siiski nii, et see ainuke, kellega suhtlesin, hakkas mind kamandama ja kuidagi üleolevalt käituma. Võib-olla oli ta õnnelik, et kogu negatiivne tähelepanu oli koondunud mulle ja arvas, et võib seda ära kasutada? Eks seda teab ta ise. Igastahes purskus ühel päeval kogu see viha välja, mis tema ülbitsemisest minu sisse oli kogunenud ja ma ütlesin talle näkku kõik, mida ma temast arvan. Seda kuulsid pealt need samad kiusajad, kes kohe tulid mulle oma sõprust pakkuma. Rõõmuga võtsin pakkumise vastu, aga kuna see oli kooliaasta lõpul, siis nautida ma seda kaua ei saanud.
Järgnevad paar aastat olid minu jaoks üle pika aja parimad - sain kõigiga hästi läbi, õppimine sujus, õppetingimused olid laitmatud. Hakkasin ka koolikaaslastega rohkem suhtlema ja varsti olin mina koolis see, kellega kõik tahtsid suhelda. Vahepeal oli nende tüdrukutega küll tülisid, aga leppimised tulid kiirelt, kuni ühe intsidendini viimasel põhikooli õppeaastal.
Pärast seda tüli ei leppinud me ära. Pärast seda jätkus kõik vanaviisi nagu aastad varem. Õnneks oli mul vahepeal kogunenud mõned toredamad poistest sõbrad, kellega vahetunni ajal juttu rääkida ning kellega suhelda. Tundub küll naljakas, aga kool oligi nagu jagunenud kaheks. Kahjuks hakkasid need, kes varem suured sõbrad olid olnud, siis käituma nii kahepalgeliselt. Mulle tegi haiget, et tüdrukud, keda ma need aastad olin viimaks oma sõpradeks pidanud, said mulle nii teha.
Kuigi tüdrukutega ma lõpuks lihtsalt ei suhelnud, ärgitasid nemad klassi poisse mind kiusama. Ja siis läks asi eriti hulluks. Mõnitamine kestis tunni ajal, eriti vahetunnil ja pärast tunde. Nii päevast päeva. Lisandusid teiste klasside poisid, kes olid põhilised. Esines isegi asjadega viskamist, minu asjade ära peitmist ja muid minu jaoks ääretult ebameeldivaid seiku. Kõigil oli alati mulle midagi öelda ja ükskõik, mida ma ei teinud, tegin seda nende arust valesti. Ükskõik, mida ma ka vastu enda kaitseks ei öelnud, oli see roppusi väärt.
Kartsin klassis vastata kui õpetaja mind küsis, sest teadsin, et keegi seda inetult kommenteerib. Asi muutus nii hulluks, et lõpuks läksin ma poole koolipäeva pealt sõnagi lausumata minema ning piirnes sellega, et ma lõpuks kooli lihtsalt ei läinud. Ja ma nutsin kodus terve päeva kuni magama jäin. Õpetajad teadsid, et midagi on toimumas. Toredad, nagu nad olid, rääkisid nad kiusajatega, kuid miski ei aidanud.
Lõpuks, pärast ühte eriti räiget sõimamist paljude tüdukute ja poiste poolt, läksin ma ise õpetajatega rääkima, kes pärast seda ühe põhilise tüdruku nii ette võtsid, et ta pisarsilmi vabandust palus. Ja pärast seda kiusamine vähenes. Ilmselt oli asi selles, et oli ka õppeaasta lõpp ning polnud enam võimalusi. Paljud pidid hindeid parandama ja oli muid tegevusi, mida teha. Kuigi pidevatest puudumistest olid lüngad sees, polnud eksamid tänu tublidele õpetajatele minu jaoks rasked ning tegin need kõik viitele, olles igas eksamis ka klassi parim.
Selle jutuga ma tahangi selgeks teha paar mõtet neile, keda kiusatakse ja, kes tunnevad end lootusetult nagu mina. Esiteks oleks hea, kui vanemad läheks kiusajatega vestlema. See ei muuda koolielu hullemaks, vaid aitab selle kiusamise ükskord lõpetada. Kui see variant ei sobi, siis kindlasti aitab õpetajatega rääkimine, sest nemad on ju koolis siiski autoriteedid ja ei tohi lasta võimutseda mingil jõhkardil.
Kõige parem variant ongi kellegagi oma mure jagada, sest asju enda sees hoides paisuvad nad kahjuks liiga suureks ja tavaliselt lõpevad kurvalt. Paljud vanemad ehk mõtlevad ja ütlevad lapsele, et ära tee välja ning et kool ongi vaid õppimise koht. Kahjuks pole see kunagi nii olnud ning sotsiaalsed suhted on need, mis paljuski motiveerivad lapsi kooli minema. Lapsele on lihtne öelda sõnu, kuid reaalses elus lõpeb kiusajatest mitte väljategemine veelgi suurema mure- ja kiusukoorma all nõrkemisega.
