Tuvastades riigivaenlast

Sammudes oma töökoha poole olin ühe omamoodi halenaljaka intsidendi tunnistajaks. Tartu Ülikooli Raamatukogu juures asuvate purskkaevude kõrval istusid kaks meest. Märkasin neid juba kaugelt, kuna nad olid võrdlemisi lärmakad.

Kuidas neid nüüd nimetada? “Parmud”? Ei soovi kedagi solvata, kuid kasutades seda väljendit, ma usun, et sinugi silme ette kerkib üks teatud tüüpiline tegelaskuju. Äkki tõuseb natuke tuikudes üks neist püsti, võtab paari sammu kaugusel maas lebava jalanõu, põlvitab oma kaaslase ette ning hakkab talle seda suure jorina saatel jalga suruma. See ei tahtnud kuidagi õnnestuda, kuna arvatavasti nägi ta ühe jala asemel nelja ning pealegi paistis mulle, et tolle jalanõu suurus kohe mitte ei sobinud abistatava härrasmehe jala suurusega. Nii tõusiski siis see abistaja püsti, vaevu tasakaalu säilitades ning teatas siiski võrdlemisi võiduka häälega: “Ei õnnestunud!” Kui too siis taas pingile turvaliselt istuma jõudis, pöördus aga saabasteta mees oma heatahtliku abistaja poole ning ütles: “Ei ole hullu! Suur tänu proovimast!”

Asudes nüüd selle intsidendi kommenteerimise juurde, soovin kinnitada, et minu sõnades ei ole irooniat. Ma ei vaata nende oma kaasmaalaste peale üleolevalt ega täna Jumalat variseri kombel selle eest, et mina selline ei ole. Üks minu elatanud hea sõber ütleb ikka, et tänase päeva “parmu” vasteks enne II Maailmasõda meie maal, oli väljend — raskustesse sattunud kaaskodanik. Mulle see meeldib ja ma püüan alati nii ka selliseid inimesi näha.

See intsident ajas mind muigele, kuid hinnates reaalset olukorda pean tõdema, et tegemist oli siiski äärmiselt traagilise nähtusega. Nood mehed ei olnud tsirkuse artistid, kes minu vaateväljast lahkumise järel viskasid maha oma kostüümid ning elasid edasi oma inimväärset elu. Nad ongi selliseid. Selline on nende elu. Meie raskustesse langenud kaaskodanikud.

Kas alkohol, mis antud juhul on ehk vaid abivahend, millega püütakse unustada või eitada oma tegelikku sotsiaalset staatust, kuid mis neid sellesse staatusesse pitseeribki, on nende puhul paratamatus? Mõtlesin sellele, et kord olid need kaks meest noored, kelle ees oli terve maailm valla. Kindlasti olid neil oma elu unistused ja eesmärgid. Ehk olid neil kunagi head töökohad ning tugev hariduski.

Üldtunnustatud pilt selliste kaaskodanike saatuse suhtes on selline: nad kasvasid üles alkohoolikute perekonnas, kuid suutsid ehk siiski läbi teha kutsekooli, omandades mingi eriala. Töökoht, mille nad said, kaotati ning nad jäid töötuks. Töötus tõi endaga aga kaasa peagi kodutuse, vaesuse ja “tervest” ühiskonnast eraldatuse. Nii oli vaid üks ustav “sõber”, mis muutumatult omas sama mõju — alkohol (oli see siis nüüd mis kujul tahes). Siit algas täiesti kinnine surnud ring. Igapäevane tegevus oli joomine, kuna tööd ei olnud (selles oli süüdi riik), kuid tööd ei saanud, kuna igapäevane tegevus oli joomine (enda süü).

Kui me näeme töötust suurima probleemiallikana, siis oleme suures hädas. Eesti Päevalehe andmeil oli märtsis 47 523 tööotsijat.

Tagasi aga nende kahe härra juurde seal Tartu Ülikooli Raamatukogu juures. Usun, et kui neile antaks võimalus, vabaneda oma sõltuvusest, sellest nõiaringist ning hakata normaalset ja inimväärset elu elama, haaraksid nad sellest kinni. Kuid teatud maalt ei ole see enam reaalselt võimalik. Mingist hetkest muutub selline eluvalik ühesuunaliseks teeks. Ainult edasi.

See on põhjus, miks ma karsklasena soovin tõsta häält mittevajaliku alkoholitarbimise vastu. Sest see hävitab inimesi. See hävitab minu kaaskodanikke. Kavalalt, jättes neile endile mulje, et kõik on kontrolli all. “Mina olen “tark” alkoholi tarbija,” ütlevad enamus. “Ainult rumalaga võib juhtuda see, et ta muutub parmuks või et ta oma joomase peaga midagi kriminaalset teeb.” Probleemi iva aga ongi selles, et alkohol teeb tarku rumalaiks.

2003 aasta 8. veebruari ajalehes Põhjarannik kirjutas Erika Prave artikli nimega “Noored maandavad pingeid viinaga”. Järgnev on sealt pärinev tsitaat: “Noormehed ei pea alkoholiprobleemi tõsiseks: “See on minu elutsükli mingi faas. Ma arvan, et varsti võiks kraanid kinni keerata,” sõnas Tom. Ta tõdes, et kui mõnel nädalavahetusel jooma ei pöörata, siis on tal selle üle palju parem meel, kui selle aja üle, millest ta pärast suurt midagi ei mäleta. “Tegelikult on jama selles, et alkohol pärsib mälu. Kui ma mingit eluperioodi ei mäleta või on see minu jaoks hägune, siis võtab ikka kõhedaks küll,” ütles Tom.”

Too Tom ei ole mingi erand. Noormees, kes eksperimenteerib viinaga. Mõistab, et see toob enamjaolt ebameeldivusi kaasa ning heietab peas mõtet, et “kraanid tuleks kinni keerata.” Kuid kas ta on selleks suuteline? Lahti murdma harjumusest? Kui vaja siis isegi teatud seltskonnast?

1999. aastal viidi Eestis läbi 15-16 aastaste kooliõpilaste alkoholi ja narkootikumide küsitlusuuring (ESPAD). Selle andmetel oli viimase 12 kuu jooksul alkoholi tarvitanud 85% küsitletuist ja purjus olnud 46%. Uurimuse tulemused näitasid, et alkoholiga katsetajaid oli Eestis Euroopa keskmisest veidi rohkem.

See on tee algus, mis on veel kahesuunaline. Mulle tundub, et Ülikooli Raamatukogu saapameeste jaoks oli see juba mõned ajad tagasi ühesuunaliseks muutunud. Probleemiga võitlemiseks on kõigepealt vaja probleem tuvastada.

Eelmisel nädalal väljendasid paljud Delfi kommentaatorid, et oleks täiesti absurdne alkoholi tarvitamine keelustada. Sellist ettepanekut keegi ei teinudki. Olen samuti veendumusel, et ainult keelamise ja käskimise kaudu ei muuda suurt midagi. Eriti noorte puhul. Küll aga muudab selgitamine, eeskuju ning paremate sihtide seadmise kaudu. Kas need viimased — selgitamine, eeskuju, paremate sihtide seadmine — toimivad? Või veelgi enam: kas alkoholi tarbimises nähakse ikkagi probleemi, et nendega üldse tegelema hakata?

Küsimusi lisanduks veel hulgi. Esitan lisaks ühe. Kes peaks sellega tegelema? Riik, kool, kodu, karskusselts, vastutustundlik eestlane, kirik, alkoholi küüsi sattunu sõber?
Või ehk nad kõik koos!