Juubeliaasta suurejooneline avapidu Estonia kontserdisaalis ning selle lõpetamine samas kohas, kuhu, häbi öeldagi, suvatses ilmuda vaid kolm ministrit. Eesti-aegsete riigijuhtide mälestuskivide avamised. Ja paljud muid, mille sai lisada väärika tiitli — EV 90. juubeliaasta üritus.

Tegelikult on aga vaid paar tähtsündmust, mida laiem publik teab — öölaulupidu ja see õnnetusehunnikust võidusammas, mida juubeliaasta jooksul kahjuks püsti ei saadud. Ning ajaloosündmustel põhinev seriaal „Tuulepealne maa“, mida teatrimees Jaak Allik nimetas käkerdiseks.

Tõsi ta on: stsenaarium tundus, eriti esimeste osade puhul, justkui „Wikmani poiste“, „Nimede marmortahvlil“ ja „Õnne 13“ pealt maha kirjutatud. Vabadussõdalaste suhu pandud tekst oli õõnes ja võlts ning sõjastseenid tõepoolest haledad.

Eriti nadi tundus sari samal ajal esilinastunud hollywoodliku „Detsembrikuumuse“ kõrval. Aga mida edasi, seda ladusamaks ja loomulikumaks „Tuulepealses maas“ sündmused läksid ning kõik loksus paika.

Allik ajab taga originaalsust ning sarjab lihtsakoelist ajalookäsitlust. Ent ilmselt oligi tegijate eesmärk mahutada tosinasse seeriasse terve esimene Eesti Vabariik. Mis originaalset ideed Allik siin näha lootis? Ja milles süüdistada veel näitlejaid, kelle pärast seda sarja eelkõige vaadataksegi?

Kui mõni heidab ette, et kuidas sai „Detsembrikuumuse“ kehvast käsikirjast normaalse filmi teha, siis tuletagem meelde, et 27 miljoni eest ühtainsat filmi lihvida on hulga toredam kui kaheksa miljoni eest kiiruga 12-osalist seriaali vändata. Pealegi on filmi ja teleseriaali võrdlemine üldse kohatu, need on ikka eri asjad.

Jah, see rahvalik seriaal teeb Eesti ajaloo puust ette ja punaseks. Ja muidugi lihtsamaks, kui ta on. Saab see siis seriaalis teisiti ollagi? Pole siis ime, et Jaak Alliku kriitika tema enda vastu pöördus ja talle kommunistimineviku meelde tuletas.