Turvalisemat liiklemist internetis saab siiski õpetada
ohe pärast seda, kui laps õpib lusikat suhu tõstma, hakkab ta iseseisvalt YouTube’is klippe vahetama — hiire kontrollima õppimiseks kulub 15 sekundit. Kui palju see vanavanematel aega võttis? Internet on laste sünnipärane eluosa. Kuid mõni asi on sama — lastele on jätkuvalt omane heausklikkus, uudishimu ja mõjutatavus. Lapsi tuleb võrguohtude eest kaitsta, aga kuidas sa õpetad internetis turvalist liiklemist, kui lapsed kipuvad seda maailma sinust paremini tundma?
Veebikasutaja aabitsatõed
Algusest peale peaks andmete võrku sisestamisesse suhtuma ettevaatlikult. Mängimiseks mõeldud portaalid võimaldavad tavaliselt kasutada varjunime. Varjunime ja teiste väljamõeldud andmete kasutamine on selles etapis piisav ja mõistlik.
Edasi läheb lehekülgede ampluaa nii laiaks, et enam ei jõua kõrval näpuga näidata. Seepärast on hea, kui printsiibid on algusest peale selged. Pedagoog, teadmata võrgulehtede rakenduste üksikasju, saab selgitada, et internet ei ole erakanal ja kindlasti mitte turvaline — sõpradevahelised arutelud veebifoorumis ei piirdu vaid kirjutajate ringiga. Alati tuleb valida sõnu (ka veebis tuleb olla viisakas, nagu tänaval), mitte lennutada enese või teiste kohta õhku midagi, mida tagasi võtta ei saa. Internetivestlus on tavavestlusega võrreldes palju avalikum, sest pealtnägijate ring on suurem ja info leitav teadmata ajani, selle eest on pandud hoolitsema Google ja teised otsimootorid. Enese ja teiste isikuandmete avaldamine võib olla ebameeldivate tagajärgedega — olgu selleks teise nimel võetav SMS-laen, kontode sulgemine, võlts virtuaalkontode loomine vms. Noore veebikasutaja aabitsatõde peaks olema, et enda, oma pere ja sõprade isiklikku informatsiooni ei avalikustata. Internetis ei tohiks edastada nime, kodust aadressi, telefoninumbrit, vanust, kooli ja tunniplaani, paroole, fotosid endast ja sõpradest jne.
Eraelu on eraasi
Andmekaitse inspektsioon sai pöördumise, et noor daam oli endast Facebooki üles laadinud seksuaalse alatooniga foto. Ehkki ta selle paari päeva pärast kustutas, leiti pilt hiljem täiskasvanutele mõeldud lehelt, kusjuures konteksti oli tublisti vürtsitatud. Mida provokatiivsem pilt, seda suurem tõenäosus, et see hakkab oma elu elama. Pealegi ei pruugi kümme aastat hiljem paljud pildid enam nii lahedad tunduda.
Võib soovitada lastel oma nime guugeldada, see annab ettekujutuse, kui palju on tavalise veebielu elamise tagajärjel võimalik infokilde leida. Taustaks tuleb selgitada, et inimene ise saab vastutustundliku andmete jagamisega mõjutada, kui palju ja millist infot tema kohta leiab.
Kohati ei näi olevat veebielul ning päriselul, päris- ja veebisõpradel vahet. Enda turvalisuse huvides peab noor õppima suhtuma veebitutvustesse skeptiliselt. Taas, iialgi ei tohi anda oma andmeid, saata pilte, laenata raha, edastada paroole — see on maailm, kus sõber ei pruugi olla üldse see, kes ta väidab end olevat.
Tähtis on ennast kaitsta ning mitte teha teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks. Süütu nali teise arvel võib olla tõsiste tagajärgedega. Eestis on identiteedivargus kriminaalkorras karistatav — paraku ei ole naljameestele alati arusaadav, et näiteks klassikaaslase nimel konto tegemine, sinna halvustava info laadimine või sellelt ebakohane suhtlemine on identiteedivargus.
Kodu ja kool koos peaksid õpetama noorele veebirändurile arusaamist, et internet oma suhtluskeskkondadega on suurepärane vahend õppimiseks ja meelelahutuseks, kuid kahandab tublisti privaatsfääri. Tuleks juurutada suhtumist, et eraelu on eraasi ja privaatsus prestiižne.
