Eesti ühe suurima, Euroopa parlamendis ikka veel liberaalide fraktsiooni kuuluva erakonna juht tegi visiidi Moskvasse nädalal, mil demokraatlik maailm president Putini juhitud agressiooni hukka mõistab ning kutsub üles suhteid Venemaaga karmistama.

Savisaar vastandas end Moskvas selgelt Euroopa väärtustele ning solidaarsusele agressiooni ohvriga. Seda võib mõista kui meenutada Edgar Savisaare kahepaiksust – Euroopas liberaal, idas president Putini Ühtse Venemaa erakonna ammune koostööpartner. Erakond, mille mõjukalt liikmelt Jakuninilt Edgar Savisaar mõned aastad tagasi Keskerakonnale valimisteks raha palus.

Savisaare visiit Moskvasse on varjamatu signaal, et keskerakonna juht orienteerub ainuüksi idale ning mitte-eesti toetajaskonnale, kelle integreerumist Eesti Vabariigiga ta on aastaid pidurdanud. Millise demokraatliku Euroopa riigi poliitik oleks läinud 1938. aastal Tšehhoslovakkia tükeldamise või Austria ühendamise ajal külla Hitleri Saksamaale nagu midagi erilist poleks juhtunud?

Kõnelema pikalt kaubavahetuse suurendamise hüvedest natsliku Reichiga – ei, vabandust, Putini Venemaaga, ning kurtma oma Moskva aatekaaslastele, et maailmasõdagi sellega kaasneva okupatsiooniga pole mõjutanud tema riigi olukorda nii drastiliselt kui kodumaa parem-liberaalne valitsus.

Meenub üks teine tuntud avaldus Nõukogude impeeriumi lagunemisest kui läinud sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist.

Kummagi avalduse autorile ei näi minevat korda ohvrid, inimtragöödiad, agressioon ega annektsioon. Minevikus sobramise asemel vaadakem ühiselt tulevikku, soovitavad mõlemad. Ning Eesti tulevik on Edgar Savisaare kõne põhjal idas. Tuleb tunnustada Savisaare ideoloogilist ja poliitilist järjepidevust – juba 1990-1991 seisis ta viimseni Eesti rahvusriigi vastu ning kodakondsuse null-variandi eest, mis andnuks otsustusõiguse kõigile nõukogude sissekirjutusega elanikele.

Kõik see on saanud selgemaks kui kunagi varem. Kuid tõsisem mure on see – mis oli Edgar Savisaare Moskvas-käigu tegelik sisu? Pole küllap kerge leida neid, kes sinisilmselt usuksid, et just nüüd oli sobiv hetk pidada pikk kõne diplomaatia-tudengeile. Kas Tallinna linnapea informeeris oma käigust ka Eesti saatkonda Moskvas?