Tulevikus elame Eesti-Soome liitriigis
Eesti-Soome ühisriigi idees ei ole midagi uut. Juba Kalevipojas on juttu Eesti-Soome sillast. Tõsisemalt tekkis selline idee 1917. aastal, mil Soome iseseisvaks sai. Loomises olevasse Soome Kuningriiki oleks mõnede Eesti poliitikute nägemuses kuuluma ka Eesti. Selles asjus käis Stockholmis isegi Jaan Tõnisson. Sellest plaanist ja Soome kuningriigist ei tulnud midagi välja, sest Saksamaa kaotas sõja ja maailm muutus kiiresti.
Ka hiljem Eesti Wabariigi ajal tõusis see teema aeg-ajalt päevakorda. Viimast korda tõstatas ühisriigi loomise idee aga president Päts, kui ta selleteemalise kirja (ehk oma testamendi) Soome saadikule andis, ajal, mil teda ennast Venemaale küüditati. Nii soovis ta Eestit päästa, kuid Soomel polnud mingit huvi end hukkuva riigiga siduma hakata (loe samal teemal siit).
Kui vaadata aga meie tänapäeva, siis võib märgata vaikset, kuid selget liikumist liitriigi poole. Muidugi see ei ole otsene ja avalik liikumine, kuid seda tugevam ja sügavam see on. Ega pole vist valdkonda Eestis, millel poleks sidemeid Soome vastava valdkonna tegelastega. Eestlasi elab Soomes üle 30 000 ja veel rohkem käib seal tööl. Paljud hakkavad saama ka Soome pensioni. See on materiaalne külg. Hoopis tugevam ja sügavam on aga kultuuriline mõju, mis sealt saadakse ja teadlikult või ka alateadlikult Eestisse kaasa tuuakse. Paratamatult hakkavad need inimesed oma Soome mõjutustega väärtushinnangute kaudu mõjutama Eestis.
Paljud soomlased omavad Eestis maad, firmasid või lihtsalt sõpru. Oleme ju mõlemad läänemeresoomlased. Keegi ei saa vastu vaielda, et oleme teineteisele kõige lähem rahvas. Paljud eestlased ei pea juba täna Soomet (kelle hümngi miega pea sama) päriselt võõrriigiks ega soomlasi päris välismaalasteks. Meis on mingi ürgne samasus, mis meid liidab ja on sõnulseletamatu. See ei ole ka üksnes keelesarnasus (muide eesti keele uussõnad oleks kõige mõttekam tuletada soome keelest kui meile lähemast keelest). Ehk peab selleks elama tuhandeid aastaid kõrvuti siin karmis Põhjamaises kliimas, täis igasuguseid ohte ja kõigi õnnetuste kiuste ikkagi alles jääda. See ei ole pelk naabriks oleks. Siin on suur osa ikkagi ühisel verel, mis ei lase ka meievahelistel erinevustel ja lahkhelidel seda lähedust rikkuda. Vastastikune aasimine ja ärapanemine käivad lihtsalt meie mentaliteedi juurde ja lisavad suhetele vaid vürtsi.
Meil räägitakse Talsingist (või miks mitte ka Helllinnast), ühest linnast kahel pool Soome lahte. Samuti ka Eesti-Soome tunnelist. Raha meil juba on ühine. Ka kaitsealane koostöö süveneb. Paljud märgid (mida pole mõtet siin hakata üksipulgi välja tooma) näitavad meie ülitihedat koostööd ja ennustavad selle veelgi tihenemist tulevikus. Nüüd tekibki küsimus, et kuhu see välja viib? Baltikumis oleme me selgelt enim suunanud oma pilgu Soome ja Põhjamaade poole. Eks meil olegi siin Baltikumis raske üksi kahe Balti riigi vastu seista. Igati loomulik on siinjuures otsida ka omale sarnane liitlane, ja selleks on vaieldamatult Soome.
Räägitakse ka Põhja-Euroopa mingist eriliselt majandustsoonist, mis võiks tekkida EL-i sees. Me ei tea, kuhu suundub EL. Kui EL laguneb, siis on Eestil vaid üks väljapääs - tihemale koostööle Soome ja teiste Põhjala riikidega. Lõppkokkuvõttes jõuamegi punkti, kus Eesti-Soome riigipiirid muutuvad aina ähmasemaks. Inimesed liiguvad ja elavad mõlemas riigis, tarbivad sotsiaalhuvesid, käivad tööl jne. Siis ongi käes hetk, kus ühisriigi moodustamine ei üllataks enam kedagi, vaid üksnes muudaks meie elu mugavamaks. Selline areng oleks eestluse allesjäämisele igal juhul kasulikum, kui EL-i muutumine multikultuurseteks ühendriikideks, nagu seda on USA.
