Millest nüüd alustadagi? Kui laps on perekonda sündinud, siis on väljaminekud juba eos ette planeeritud ja osaliselt ka teostatud. Paljud noored saavad abi ka oma sugulastelt, naabritelt ja sõpradelt, kuid on olukordi, kus noor pere peab ise hakkama saama olemasolevate vahenditega.

Lapse riided, mänguasjad, toidunõud, hügieenitarbed, vajadusel ravimid ja vitamiinid, mähkmed, voodi - see kõik kokku teeb üüratu summa, nii rahaliselt kui ka vaimselt. Kõige selle valmis seadmine on meeletu töö ja pikemas perspektiivis täiskohaga töö. See energia ja finants, mida inimesed uue ilmakodaniku jaoks väljutavad, on lihtsalt üle mõistuse.

Just hiljuti uurisin, et kui palju maksab tavaline lasteaiakoht ühele lapsele. Kokkuvõtlikult ei tasu arvestada alla 30 euro kuu kohta, kuhu kuulub kohatasu ja 1-2 toidukorda. Edasi on veel ekskursioonid ja kingitused, mis tuleb omakorda eraldi tasuda. Nüüd ma esitan küsimuse: mida saab 19-eurosest lapsetoetusest ühele lapsele lubada?

Hästi, on ka lasteaedasid, mis küsivad ligikaudu 15 eurot kuus ühe lapse kohatasu, kuid kas ma olen sunnitud oma lapse siis viima kodust teise linna otsa lasteaeda, et vähendada arveid? Ma ei süüdista lasteaedasid, vaid olen pettunud meie riigis. Eesti Vabariik küll propageerib meeletult lapse saamist ja nende haridust ja heaolu, aga kuhu me niimoodi jõuame? Hetkel olen mina nõutu ja pean tunnistama, et mu meeski ei saa sellest olukorrast aru. Kuidas saab keegi väita, et 19 eurot kuus on täiesti normaalne ja põhjendatud lapsetoetus?