TuleTulemise teise päeva katsumused: rahe krae vahel ja ratas kraavis

Kuigi vaprad tuleratturid püsisid eilse päeva jooksul igati graafikus (kohti tuli aja "järgi ootamiseks" lausa lisapeatus teha), siis rasked ilmaolud ja äpardused kimbutasid tuletoojaid kahjuks kogu teekonnal. Teelised said tunda vihma ja rahet, tulerattadki lakkasid koostööst ja viskasid ratturid mitmel korral seljast.

Täna oli rahvast juba vähem kui eile, kuna töönädal on alanud ning paljud, kes kindlasti tahtsid, ei saanud siiski tuleteekonnal osaleda. Sõitjad olid endiselt rõõmsad ning võtsid asja selge mõnuga, vaatamata sellele, et ilm proovis teha kõik, et see ei õnnestuks – ilm on külm, tuul puhus ja vihma sadas.

Kõrvekülla jõudes pidime Miina Härma sünnikoha juures veidi aega parajaks tegema, et õigel ajal kooli juurde jõuda, kus meid ootas väga pidulik vastuvõtt ja Härma suurepärase mälestussamba avamine, tugev lõunasöök, õpilaste ettevalmistatud etteasted ja maitsev tort.

Teise päeva hommik algas energiaringiga ümber peotule ning kui uutele tuleviijatele olid instruktsioonid jagatud ja julgustavad sõnad kaasa antud, võis tuli teele minna.

Kõrvekülast Vasulasse sõites juhtus ühe tandemrattaga ka esimene äpardus – tuleb välja, et seda ei olegi nii lihtne juhtida ja nii avastasid juhid end ühel hetkel hoopis kraavist. Kõik jäid siiski terveks ja sõit võis jätkuda.

Samal etapil väsis üks 74-aastane laulumemm oodatust veidi varem, kuid kohe olid abikäed võtta ning noored tulevedajad poisid aitasid memme Vasulasse. Memm olevat veel selle tee peal jõudnud mõned lauludki laulda, et kõigil tuju üleval hoida. Samuti jäi üks tüdruk grupist maha, kuid tulevedajad aitasid ka tema uuesti ree peale tagasi.

Tuleviijatele, kes kõik etapid kaasa olid teinud, tundus juba, et väga palju on sõidetud, siis teeviitasid vaadates saime teada, et olime Tartust alles 10 km kaugusel, kuigi kilomeetreid oli juba sõidetud mitu korda rohkem.

Kui Lähtesse sõites jäi meie trobikond tulevedajaid rongi taha, tervitas meid vilega ka vedurijuht.

Tabivere rannas paistis, et ka ilm hakkab selginema ning vist esimest korda päeva jooksul näitas taevas meile ka natuke päikest. Randa on kogunenud päris suur hulk rahvast, kes olid samuti ette valmistanud etteasted tuletoojate auks.

Võib öelda, et teekond Elistverre kulges üle kivide ja kändude – kõigepealt jäädi tugeva vihma kätte, mis üsna pea muutus hoopis rahesajuks ning kahjuks juhtus sellel etapil mitu kukkumist, mis kõik siiski õnnelikult lõppesid. Elistveres saime loomapargis ringi jalutada ning astelpajumahlast organismile vitamiine ammutada, et vastu minna päeva viimasele etapile.

Maarja-Magdaleena poole sõites sujus kõik ilma tõrgeteta ja isegi hobused olid tulnud meid tuleteele tervitama.

Raske päev on seljataga, päike on taas välja tulnud, simman võib alata ja tuli jääb ootama oma homset teekonda.