Võrreldes eelmise aasta sama ajaga vähenes Eesti majanduse kogutoodang esimeses kvartalis 15,6 protsenti. Võime loota, et see jääb rekordiks, aga hoolimata suurest positiivsete uudiste näljast on see vaid lootus ning ennustamine kõik senised arusaamad purustanud kriisis tänamatu töö. Lätlastel ja leedulastel läheb veelgi kehvemini, kui see vaid kedagi lohutaks.

Permanentses kärpepaanikas valitsusest paraku julgustavaid signaale oodata ei ole: neil seal on iseendagagi küllalt tegemist. Valusate otsuste kiire tegemise vajadust kuulutav Laar käsib lõpetada filosoofilised vaidlused, ent paraku pole valitsuse töövõimet halvanud sugugi mitte põhimõttelised tulevikku vaatavad arutlused, vaid suutmatus kõige pakilisemas kokku leppida.

Pikemaajalist visiooni tundub näib vaid tulekahju kustutamisega ametis olevalt valitsustelt palju tahta. Eurokriteeriumitesse mahtumise nimel pingutades kaob silmist kaugem eesmärk. Euro käibeletulek majanduse tervistumist ei taga ning kuskil pole ka garantiid, et pingutused vilja kannavad. Majanduskriisi ülekasvamine tõsiseks sotsiaalkriisiks võib osutuda liiga kõrgeks hinnaks euro eest.

Ent pakilisigi probleeme on valitsuse ette kogunenud ülearu palju. Umbusalduse ajastamine hetkele, mil erimeelsusi on nii rohkelt, on opositsiooni poolt küll loogiline, ent paraku mitte kuigi konstruktiivne, sest läbiminekut ju loota ei olnud. Valmidust vastutust enda peale võtta samuti mitte.