Tublide tüdrukute riik
Kui pidin hiljaaegu kasutama torumehe teenust, küsis ta veerandtunnise pusimise eest vannitoas sama summa, mille olin saanud meie suuremast päevalehest honorariks umbes kahenädalase töö eest ühe intervjuuga. Väliselt pole siin justkui tegemist naisküsimusega, vaid sellega, kuidas ühiskonnas eri töid väärtustatakse. Torutöö professionaal teadis oma hinda ja küsis kõhklemata ka vastava summa. Edasi mõeldes naisküsimusest siiski ei pääse. Santehniku amet ei nõua küll filosoofilisi teadmisi, aga on ometi n-ö meeste töö ja selle tasustamisel on tegemist „mehe palgaga”. Või on keegi kusagil kohanud „torunaisi”? Selleks peame olude sunnil ikka ise hakkama ja siis tuleb seda teha loomulikult tasuta. See on „normaalne”, sest naised on ajast aega suurema osa kodutöid tasuta teinud.
Mehed teavad oma hinda, aga naised mitte. Nad lihtsalt ei julge rohkem raha küsida, sest neid võidakse selle eest häbistada. Tasu suhtes tingida pole naisterahvale kombekas. Häbitunne on see, mille peale saab naiste puhul alati rõhuda. Korralik tüdruk nii ei tee, mäletan omagi lapsepõlvest ema manitsusi. Allaheitlikkus oli siis tüdrukute puhul norm, julge enese eest seismine mitte. Sellise mõtlemise jäänukid pole kuhugi kadunud.
Tervist kahjustav värvikus
Mul on kahju, et edumeelne Barbi Pilvre meedias enam aktiivselt ei kirjuta, aga see on ka mõistetav, sest võrdõiguslikkuse teema on olnud ebapopulaarne kõik need pikad iseseisvusaastad. Tänamatu ja väsitav on see senini. Igaüks, kes sellega tegeleb, riskib oma mainega. Pilvregi pälvis oma tegevuse eest valvefeministi tiitli ja ohtralt mõnitavaid kommentaare. Lõpuks, alles 2007. aastal, sai ta aasta ajakirjaniku auhinna „naismõtte vankumatu edendamise eest”, mille ta oma söakate kirjutistega oli ammu ära teeninud.
Aga kui mees ise võtab naiste kaitseks sõna, nagu Raul Rebane hiljuti („Naispuudega Eesti”, PM 13.12.2011), siis on asjal hoopis teine mekk. Rebase kirjutis mõjus pikantse avantüürina – kuigi oli sisuliselt jalgratta leiutamine –, mille järel nii mõnigi leidis, et tjahh, äkki tõesti on midagi valesti.
Terava keele poolest ei jää Pilvrele alla ka Maire Aunaste, üks praeguse telemaastiku värvikamaid saatejuhte. See leiab küll väljenduse natuke teises meediumis, aga temalgi pole avaliku tunnustusega lood kiita, mis sest, et tal on seljataga aastaid ränkrasket ja professionaalset ajakirjandustööd. Ja kuigi ta on populaarsust kogunud ka kirjanikuna, pole tal ametlikus kirjandusretseptsioonis samuti midagi head loota, sest tema lõikav huumorisoon ei sobitu ühe eesti naisprosaisti kuvandiga kohe kuidagi.
Vastuoluline on Eestis seegi, et naiste- ja meestetööd tunduvad olevat lahterdatud ka kõige kõrgemal tasandil. Kui mehed püstitavad panku, tööstushooneid, kaubanduskeskusi, arendavad kinnisvara ja loobivad riigi raha tuulde jõledate monumentide püstipanekuks – ja pole ühtki kamraadi, kes ütleks, et ahoi, see asi ei lähe mitte –, siis naised ehitavad raamatukogusid, muuseume ja haridustempleid.
Töötasin 1990. aastate alguses kultuuriajakirjanikuna ja mäletan hästi aegu, mil Marika Valk võitles nagu lõvi Kumu ehituse alustamise eest. See oli pikk ja närviline protsess. Ja veel kaugemale tagasi vaadates meenuvad ajad, mil Ivi Eenmaa raudse leedina juhtis rahvusraamatukogu ehitamist. Ka need olid pikad ja pingelised lahingud.
Nüüd on eesliinil Signe Kivi ja Krista Aru, samasugused tahtejõulised, tugevad naised, kelle kanda on aastatepikkused venivad protsessid, täis pidevaid tagasilööke ja peaga vastu seina jooksmist. Nad teevad oma tööd – lugematutel koosolekutel selgitades, veendes ja vaieldes, katkudes juukseid ja veetes uneta öid, aga kohusetunne ja eneseväärikus ei luba neil endale võetud eesmärgist taganeda.
Aga kui tekivad tõrked, saavad nad valitsusjuhtidelt noomida stiilis, et neil puudub reaalsustaju või miks nad oma visioone riigile pähe määrivad – justkui oleks tegemist nende erahobiga. Sest kui poliitikamaastikul ei lähe asjad nii, nagu loodetud, võib kui tahes kangeid naisi alati ohvriks tuua. Kui rahavood katkevad, piimajõed ei voola ja pudrumäed ei kerki, saavad nad nahutada nagu koolitüdrukud.
Otsustajad on ettevaatlikud – mida kõrgem koht võimuhierarhias, seda rohkem põiklevaid vastuseid. Ilusa tuleviku kuvand vajab ohvreid ja ohvriks on alati nõrgemad. Kui omal jalgealune tuliseks läheb, siis on hõlbus veeretada süüd neile, kel pole ringkaitset ümber. Nii saavadki mehed Eestis võimu nautida, kuigi fanaatikutest naised on need, kes reaalsete tegude koorma oma õlgadele võtavad.
Et meil on ohtralt naissoost „lunastajaid”, võiks ju teatava irooniaga võttes märkida sammukest võrdõiguslikkuse poole. Niisuguste spekulatsioonidega ei jõua aga kaugele, sest kristlikus traditsioonis oli lunastaja ühtlasi messias ning soolisuse aspekt jääb seal tagaplaanile. Ehk tuleks meilgi kõigepealt küsida mitte seda, kelle elu on Eestis kergem, kas meestel või naistel, vaid pigem seda, kuidas ühiskond väärtustab inimest?
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
