Troitski: miks ei võiks Eesti kompetentsed organid mõistmatutele kodanikele selgitada, mis viis akadeemik Tiškovi väljasaatmiseni?

 (147)
Troitski: miks ei võiks Eesti kompetentsed organid mõistmatutele kodanikele selgitada, mis viis akadeemik Tiškovi väljasaatmiseni?
Foto: Tanel Meos

Venemaa Teaduste akadeemia akadeemik, etnograaf ning sotsiaalantropoloog, Mikluho-Maklaja nimelise teadusliku uurimisinstituudi (Moskva) direktor Valeri Tiškov kutsuti kohtumisele ajakirjanike, kolleegide ning võib-olla ka lihtsa publikuga (ei tea, millised on seal reeglid) rahvusvahelisse meediaklubisse Impressum (Tallinn). Lennujaama passikontrollis ta peatati (kuigi viisa, peab lisama, oli täiesti korras) ning järgmisel hommikul pandi tagasi mineva lennuki peale.

Venemaal kirjutatakse ning arutletakse praegu palju, et see on hämmastav. Ei meeldinud see lugu mullegi – ei vormi ega sisu poolest

Alustame vormist. Nõukogude Liidus, kus rahvas oli otsuste langetamisest täiesti eraldatud ning riigi juhtimisprotsess maksimaalselt läbipaistmatu, oli võimudel üks halb harjumus: inimestele mitte midagi selgitada ega argumenteerida. Aga kui tuligi mõni kõrgemalt tulnud otsus ära seletada, siis üksnes ajupesu, agitatsiooni ning propaganda vormis. Pärast Nõukogudemaa kokkuvarisemist traditsioon jätkus, s.h. „liberaalsetel“ Jeltsini aegadel. Ütleme nii, et märkimisväärne osa elanikkonnast (mina kaasa arvatud) ei mõistnud niigi, miks talt võeti tema säästud, mis ime kandis nime „privatiseerimine“ ning miks nii palju inimesi langes Tšetšeenias…

Seotud lood:

Naaseme nüüd meie akadeemiku juurde: miks teda ei lastud Eestisse? Mingites sanktsioonide nimekirjades teda pole, artikleid ning monograafiaid avaldanud samas on, muu hulgas ka Ameerikas ning Suurbritannias. Pole ta ei ekstremist ega meediafašist. Normaalne haritud õpetlane. Miks ei võiks Eesti kompetentsed organid mõistmatutele kodanikele selgitada, mis ikkagi sissesõidukeeluni viis?? Formaalselt on siseministeeriumil muidugi õigus vaikida ning riigisaladusele viidates ignoreerida küsimusi, kuid demokraatlikus „läbipaistvas“ riigis, nagu praegu armastatakse kõnelda, näeb see kõik välja vanamoodne ja mitteveenev (vaadake preambulit Nõukogude Liidu kohta). Jääb üle eeldada üht: keeldumise põhjendus oli nõrgavõitu või polnud seda üldse.

Jõuame nüüd vormist sisu juurde. Ilmselt sai akadeemik Tiškovi peamiseks, kui mitte ainukeseks üleastumiseks see, et ta plaanis Tallinnas astuda üles meediaklubi Impressumi juures. Pole erilisi kahtlusi selles, et seda organisatsiooni rahastatakse Venemaalt ning ta on Eesti venekeelse diasporaa jaoks üks „pehme jõu“ instrumente. No ja siis? Kas pole silmnähtav, et see „meediklubi“ kujutab endast imepisikest vahendit selle massilise ajupesu juures, mida viivad läbi föderaalsed telekanalid? 

Seal käivad diskussioonid on Kisseljovi ja Co hüsteerika ning psüühiliste rünnakute taustal kõrge intellektuaalse taseme ning igati väärikad. Vaatasin spetsiaalselt järele, keda Venemaalt sel aastal Impressumisse kutsuti. Mõned nimed nagu näiteks politoloog Vladimir Žarihin – keda ka riiki ei lubatud, ei öelnud mulle midagi. Aga näitleja Nikolai Tšinijaikin või poeet Juri Kublanovski on väärikad ning andekad inimesed. Saša Gurnoviga töötasime samuti kunagi koos ja olime sõbrad. Praegu teenib ta küll „Russia Today’s“, kuid tegemist on korraliku inimesega ning „esimeste õpilaste“ hulka kindlasti ei kuulu. Sergei Šargunov on suurepärane noor kirjanik. Minu ja tema vaated Ukrainale erinevad küll diametraalselt, ent langevad samas kokku Venemaa osas. Mis peamine, ta on siiras ning aus kutt.

Pole saladus, et Eestisse saabub Venemaalt kõikvõimalikele konverentsidele ning foorumitele piisavalt palju poliitikuid, publitsiste ja kirjanikke, kes esindavad Venemaa opositsiooni. Ka mina olin nende seas. Seepärast ei näe ma midagi hirmutavat selles, et siia saabuvad ka ende kaasmaalased ning kolleegid, kes esindavad käimasolevatele sündmustele hoopis teistsuguseid vaateid – seda tingimusel, et tegu pole infoterrorismi meistritega. Veelgi enam, arvestades, et Venemaal endal on dialoog muutunud praktiliselt võimatuks, seda nii administratiivsete tõkete kui üldise viha tõttu, võiks just Eestist saada õige koht aruteludeks ning selleks, et erinevatel seisukohtadel olevad normaalsed inimesed võiksid leida ühiseid seisukohti. Pakun, et sellest oleks kasu – ning mitte ainult Venemaale.