Trivimi Velliste: Poisid sõdisid õige asja eest

 (218)
Trivimi Velliste
ETA FOTO

Eesti vabadusvõitluse üle arutlemisel ei saa lähtuda mingist imaginaarsest või oikumeenilisest ajaloost. Me peame lähtuma üksnes tegelikult aset leidnud sündmustest. Sellel arutlusel on ka tulevikku suunatud mõõde: kuidas käituda siis, kui ajalugu peaks korduma.

Kõigepealt, vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele (1938) ja rahvusvahelisele õigusele püsis Eesti Vabariik Teise maailmasõja ajal de jure katkematult. Teiseks, Eesti Vabariigi kehtinud põhiseadus nõudis kodanikelt ustavust põhiseaduslikule korrale. Kolmandaks, põhiseadus sätestas vabariigi presidendi asendamise korra. Neljandaks, peaminister presidendi ülesannetes, professor Jüri Uluots kutsus 1944. aasta talvel Eestit kaitsma. Ja viimaks, kodanikud järgisid oma riigipea kohusetäitja üleskutset, mis oli sisuliselt käsk. Nad täitsid vabariigi käsku. Järelikult oli nimetatud relvavõitlus Eesti vabadusvõitlus ja selles võitluses osalenud on Eesti vabadusvõitlejad.

1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduse kaheksas paragrahv ütleb: iga kodaniku ülimaks kohuseks on olla ustav Eesti riigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Põhiseadus kinnitab samuti: mobilisatsiooni kuulutab välja president, ootamata ära riigikogu otsust. See oli nii toona ja see on nii ka täna.

1940. aasta 17. juunist alates (mil punaarmee kogu Eesti okupeeris) oli presidendil ametikohuste täitmine takistatud, sest Eesti riigipea, nii nagu kogu eesti rahvas, oli sisuliselt terroristide vang. Eesti Vabariik ja tema juhtkond olid terroristide pantvangid. Ja seltsimees Andrei Ždanov oli kahtlemata üks silmatorkavaid esiterroriste.

Seega on kõik õigusaktid, mis tol ajal vormistati Eesti Vabariigi nimel — alates 17. juunist 1940 — õigustühised. Õigustühine on Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissenimetamine, samamoodi riigivolikogu valimiste korraldamine ja see „volikogu” ise. Ja täpselt samamoodi on loomulikult õigustühine Eesti Vabariigi liidendamine Nõukogude Liiduga 6. augustil.

Niisiis, Eesti Vabariik kestis edasi, sest et õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. Õiguspäraselt jätkasid eksisteerimist Eesti Vabariigi kodanikud, olemas oli Eesti Vabariigi maa-ala. Kuigi ei olnud enam riigi seaduslikku valitsust, olid siiski olemas diplomaatiliselt tunnustatud Eesti välisesindused.

1941. aasta suvi. Stalini käsul rakendati okupeeritud Eesti Vabariigi territooriumil põletatud maa taktikat. Põletati talusid ja tapeti naisi, isegi lapsi. Sellises olukorras oli enesestmõistetav ja loomulik — täies kooskõlas Eesti põhiseaduse vaimu ning kirjatähega — , et iga normaalne eesti mees, kellel oli vähegi võimalik kõrvale hoida ebaseaduslikust mobiliseerimisest punaarmeesse, seda ka tegi: ta läks metsa, moodustas metsavendade salku ja, kui võimalik, siis ka võitles taganevate punaarmeelaste või hävituspataljonlastega.

Relvavõitlus 1941. aasta suvesõjas päädis sellega, et näiteks Tartut, Valgat, Otepääd, Kilingi-Nõmmet ei vabastanud Nõukogude okupantidest mitte Saksa okupandid, vaid hoopis Eesti kodanikud, metsavennad, kes pärast seda, kui need linnad olid vabastatud, heiskasid seal sini-must-valged lipud ja taastasid kohalikud omavalitsused. Nad taastasid seega piiratud ulatuses Eesti riigivõimu de facto, mis de jure oli niikuinii kogu aeg kehtinud. Nad tegid seda nendes valdades ja linnades, kus see oli sõjaliselt võimalik. Ja me ei tohi unustada, et 1941. aasta suvesõjas oli igal eestlasel värskelt meeles 14. juuni küüditamine, mil paljudel oli isa või ema või mõlemad Siberisse viidud. On täiesti selge, et sellises olukorras ei viivitanud eesti mees relva haaramisega.

Kui sakslased olid jõudnud okupeerida suure osa Eesti Vabariigist, pöördus Jüri Uluots, peaminister presidendi ülesannetes, 29. juulil 1941 Saksa võimude poole palvega omariiklus tegelikult taastada. Sakslased vastasid eitavalt. — 1943. aasta sügisel aga pöördus Saksa välisminister, kurikuulus Joachim von Ribbentrop ise peaminister Uluotsa poole palvega avaldada deklaratsioon, mis kutsuks eesti rahvast, Eesti kodanikke relvavõitlusele punaarmee vastu. Ainuüksi see selle pöördumise fakt ise on Eesti Vabariigi teatava tunnustamise märk. Jüri Uluots ja Edgar Kant andsid Eesti Vabariigi nimel Reich’ile eitava vastuse, mis 1943. aasta oludes oli küllaltki riskantne otsus.

1944. aasta jaanuar. Saksa rinne Leningradi ümber on läbi murtud ja punaarmee on jõudnud Narva jõele. 7. veebruaril esineb Uluots raadios kõnega, milles kutsus kõiki eesti mehi relvile. Sisuliselt kuulutas Eesti riigipea kohusetäitja 7. veebruaril 1944 välja Eesti Vabariigi üldmobilisatsiooni — mis sellest, et see toimus Saksa relvadega ja Saksa mundris. Teist võimalust tol hetkel ei olnud. Ja mehed läksid Narva jõele teadmises, et kordub Vabadussõda. Nii nagu Vabadussõja alguses olid sakslased aidanud kõige kriitilisemal hetkel rinnet hoida, kuni Eesti jõuab oma ridu koondada, loodeti ka üks inimpõlv hiljem, et täpselt seesama juhtub 1944. aastal: kui kõik, kui iga eesti mees läheb rindele ja kui seal on abiks Saksa relvad, siis ehk õnnestub punaarmee tagasitulek ära hoida. — Nüüd me teame, et sõjaliselt ei olnud see enam võimalik. Aga õiguslikult, moraalselt, filosoofiliselt, psühholoogiliselt oli kõik ju õige. Need mehed toimisid täiesti õigesti, samuti toimis Uluots riigipea kohusetäitjana täiesti õigesti. Paremat valikut ei saanud olla.

18. september 1944. Sakslased lahkuvad kiirustades. Uluots nimetab ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pitka mehed, soomepoisid on sunnitud tulistama ja tapma mõnegi Saksa sõjaväelase, kuid see ei päästa enam olukorda. Tallinn okupeeritakse taas, terve Eesti Vabariik okupeeritakse, ja rahvuskomitee annab välja korralduse nr 2, milles kästakse jätkata vastupanu punaarmeele ka siis, kui Eesti on täielikult okupeeritud. Vastupanu Eesti metsades algab.

Mul oli kahju lugeda teisipäevase Postimehe juhtkirja, milles küsitakse: aga kus oli seesama Uluots 1940. aasta suvel, et ta nüüd tuli välja üldmobilisatsiooniga ja käsuga hakata vastu punaarmeele? 1940. aasta suvel oli Uluots terrorist Ždanovi pantvang. Postimees oleks pidanud küsima, kus oli Uluots 1939. aasta sügisel. Aga sellessamas Postimehes on varem kirjutatud, et 1939. aasta oktoobris oleks, jah, võinud Eesti pidada sangarlikku sügissõda, nii nagu Soome mõni nädal ja mõni kuu hiljem pidas sangarlikku talvesõda. Kuid sangarlik sügissõda 1939. aastal oleks olnud Eesti enesetapp, sest sõdida tulnuks ihuüksi. Isegi Läti — Soomest rääkimata — vaatas kõrvalt.

Stalin oli küllalt tark, et luuda murda ühe vitsa kaupa. Pätsi, Laidoneri ja Uluotsa kirujad ei taipa, et kui Eesti oleks tookord sõja vastu võtnud, manaksid nad täna suisa maapõhja kogu tookordse Eesti poliitilise juhtkonna — eesti rahva täieliku hävitamise eest. Või mis veel tõenäosem: manamine jäänuks ära sel lihtsal põhjusel, et manajad jäänuks sündimata. Kuna nende kõigi isad langesid sügissõjas. Tark juht sõdib ikkagi siis, kui on olemas mingisugunegi liitlane, olgu ta kui ebameeldiv tahes.

Teise maailmasõja mõju ja tähendus ei kahvatu. Elavate hulgas on veel sadu tuhandeid seda sõda mäletavaid eestlasi ning sadu miljoneid eurooplasi. See on väga suur hulk inimesi.

Otsustused, mis riigikogul tuleb langetada, on põhimõttelist laadi. See on Eesti Vabariigi au ja väärikuse küsimus. Võib-olla ei ole tänases Eestis eriti palju inimesi, kes selgelt teavad, mis on au ja väärikus. Aga sellised inimesed olid kunagi Eestis olemas. Ja ma olen veendunud, et neid kasvab taas juurde. See võtab küll veidi kauem aega, kui me esialgu oleksime arvanud.

Kõne all on Sinimägede põlvkonna au ja väärikuse küsimus. See on nende meeste au ja väärikuse küsimus, kes tänaseks on jõudnud juba 85. eluaastani ja kaugemale. Ja need mehed ootavad Eesti riigilt ametlikku otsust, vastust küsimisele: mille eest, mille nimel nad sõdisid. Kas nad olid ainult mängukannid või suutsid nad ka oma peaga mõtelda? — Ma teen kummarduse nendele väga vanadele meestele ütlen: poisid, te sõdisite õige asja eest. Ma tänan teid.

Riigikogu otsuse eelnõul on ka tulevikku suunatud mõõde: kuidas käituda siis, kui ajalugu kordub. Kindlasti leidub Eestis palju tarkpäid, kes tulevad meile seletama, et ajalugu ei saa ju korduda, et sellised asjad, mis juhtusid Eestiga 1939 ja 1940, ei saa ju uuesti juhtuda. Aga ka 20 aastat tagasi oli küllalt tarkpäid, kes seletasid, et Eesti ei saa mitte kunagi jälle vabaks ja iseseisvaks.

Artikli aluseks on kõne riigikogus 12. septembril, milles autor esitles Isamaaliidu ja Res Publica otsuse eelnõu „Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu (toim)