Triinu Laan: Võõrandunud president

 (105)
Triinu Laan: Võõrandunud president
Foto: Ilmar Saabas


Mulle meeldib, et meie riigivalitsejad saavad head palka. Vastutusrikka töö eest peabki palju palka saama, siis ei teki mingeid kiusatusi ja ei ole vaja ka muret tunda, kuidas palgapäevani vastu pidada.


Mulle meeldib ka see, kuidas raskel ajal kõiki solidaarselt kokku hoidma ärgitatakse. Juba vanasõnagi ütleb, et kes senti ei korja, see krooni ei näe. Arusaamatuks jääb aga see, kuidas needsamad rahva kokkuhoidlikkusele kutsujad ise üldse eeskuju anda ei taha.

Võtame presidendi, ikkagi kõige esimene mees riigis. Ametipalga kohta ei saa midagi öelda, miljon krooni ja natuke peale selle – olles väikese Eesti president, ei saagi ju suuremat tasu eeldada. Palgatõus on seadusesse sisse kirjutatud, esinduskulud ja proua ilusolemise kulud samuti, siin pole kokkuhoiukohta.

Ometigi on presidendil üks suur kuluallikas, mille eest millegipärast hoolitseb riik – talu Ärmal. Ilvese eramõisa ülalpidamine läks eelmisel aastal maksumaksjale maksma üle miljoni krooni. Ainuüksi elektrile kulus ligi sada tuhat krooni rahva raha, lisaks veel sulaste palgad ja talutöödeks vajaliku auto liising.

Miljonikroonise palga eest on tõepoolest raske aastas miljonit neelavat talumajapidamist üleval pidada. Samas on solidaarsust ja kokkuhoidu nõudval ajal raske ette kujutada, et keegi peaks puhkuse- ja nädalalõpuresidentsi, mille ülalpidamiskulud neelavad ligi 90 000 krooni kuus – seda enam, et tegemist pole mitte ametliku residentsiga, vaid eraomandiga.

Viimati manitses president, et meil pole moraalset õigust viriseda majanduse tagasilöökidest tingitud raskuste pärast, sest küüditamise ohvritel oli palju raskem kui meil praegu. Küüditamise ja majanduskriisi võrdlus mõjus kohatult ja isegi haavavalt: jäi mulje, justkui ei jagakski president meiega ühist ajalugu, ei elakski meiega samas riigis, ühes ja samas reaalsuses.

Aga ega tegelikult ju ei elagi. President pole võõrdunud mitte ainult meile harjumuspärasest eluaseme- ja muude kulude tasumisest, vaid ka tema isiklik ajalugu erineb meie, siinsete omast otsustaval määral.