Triinu Laan: Mees mõelgu, mida tahab
Kuid see, kui mõni inimene leiab, et olen oma elu valesti elanud, ei puutu minusse, see on arvaja probleem ja mingitest äraläinud rongidest ei tea mina midagi.
Kõige lihtsam viis internetiavarustes klikke püüda on kirjutada midagi naiste ja meeste teemadel. Kõikidel on soo küsimustes oma kindel seisukoht ja teisimõtlejaid ei taluta. Väga lihtne oleks provokatsioonile „väljaveninud tissid ja suur tagumik, kes teda enam tahab,“ alluda ning tuua vastaspooles välja pisikesi vastikuid jooni, mis hästi otsides kindlasti olemas on. Või kirjutada “kärbatanud kürvast ning õllekõhust.”
Sajandeid kestnud sugudevaheline sõda lööb ereda leegiga taas põlema ning lahingus langeb solvanguid ja parastamisi rohkem kui pärissõjas kuule. Küsimus on, kuhu selline tuline lahing välja viib?
Peale selle, et me oleme sündinud naisteks ja meesteks, oleme me sündinud ka inimesteks. Juhtumisi oleme siin Eestis sündinud ka sellisesse ühiskonda, kus turult inimesi ei osteta. Järelikult ei tohiks me ka üksteist mõõta mingite müstiliste, teadmata aegu tagasi välja mõeldud „turuväärtuste“ järgi, kus naise edukust hinnatakse tema mehe edukuse ja laste arvu järgi ning mehi nende auto suuruse ja töökoha tasuvuse järgi. Kõik ei mahu ühtsete kriteeriumite alla.
See, kuidas keegi oma elu elab, ei ole teiste inimeste kritiseerida. Samal ajal on igal inimesel õigus mõelda täpselt seda, mida ta tahab ning täpselt senikaua, kuni ta oma mõtete või väljaütlemistega kellelegi haiget ei tee. Kardan aga, et väidetega “mõni inimene ei oska elada” ja “edukuserong vilgutab kauguses tagatulesid”, just haiget tehaksegi.
Kui veel arvesse võtta, et selliseid väiteid pillub avalike suhete spetsialist, siis võib kindel olla, et seda tehti meelega. Meelega teistele haiget tegemine on aga lihtsalt alatu.
