Triinu Laan: Kui loll saab üks kultuuriminister olla?

 (186)
Triinu Laan: Kui loll saab üks kultuuriminister olla?
Foto: Ilmar Saabas

Olen ammu harjunud sellega, et meie valitsuse liikmed ei taba päris hästi ära, kuidas elavad tavainimesed. Eile hommikul Eesti Päevalehte avades ning sealt kultuuriminister Rein Langi mõtteid lugedes tabas mind aga siiski totaalne jahmatus. Kuidas on võimalik, et valitsuse liige ei adu üldse mitte midagi?

Nimelt leiab minister, et raamatukogud ei tohiks massikultuuri propageerivaid raamatuid maksumaksja raha eest sisse osta ning neid rahvale laenutada.

Iseenesest võib ju ministri murest aru saada. Muidugi oleks tore, kui rahvas neelaks köidete kaupa Ene Mihkelsoni ja Viivi Luike, selle asemel et seista laenutusjärjekorras Erik Tohvri ja Sandra Browni järel. Siiski eelistab rahvaraamatukogude suur lugejaskond ikka seda „madalat ja kerglast“ ajaviitekirjandust, selmet kõrgkultuuri nautida.

Mis seal salata, olen ka ise raamatukogust koju läinud kotitäie krimkadega, et õhtul mõnusalt lõõgastuda. Kusjuures mulle pole pähegi tulnud neid kunagi poest osta. Riiulid on niigi raamatutest pungil.

Ministrile teadmiseks — raamatukogusid on erinevaid. On rahvusraamatukogu, riigi keskne teadusraamatukogu, mille eesmärgiks on hankida, säilitada ning kättesaadavaks teha riigi kultuuriväärtused ja inforessursid, olles ühtlasi rahvusbibliograafia keskus. On kõrgkoolide raamatukogud, mis teenindavad üliõpilasi ja õppejõude, on erialaraamatukogud, milles domineerib mingi kindla eriala kirjandus ja mis eelistatult teenindab kindlat lugejakategooriat.

Selge, et sellistes raamatukogudes pole kohta Barbara Cartlandi menukitele. Seal neid ei ole ka, Lang võib käia kontrollimas, kui soovib.

Ja siis on olemas rahvaraamatukogud (inglise keeles „public library“, „avalik raamatukogu“) mis teenindavad, tasuta, teatud piirkonna elanikkonda. Neidsamu maksumaksjaid, kelle raha raiskamise pärast minister Lang nii väga muretseb. Raamatukogu ülesanne on kogumise ja säilitamise kõrval just trükiste kättesaadavaks tegemine lugejaile. Lisaks pakub see inimestele seltskondliku kogunemise kohta ning on väiksemates asulates ka ainuke kultuurikeskus.

Võttes rahvaraamatukogudest ära kogu ajaviitekirjanduse ning muutes need kõrgkirjanduse templiteks, võtab minister tavaliselt inimeselt ära võimaluse üldse midagi lugeda. Miks peaks inimene raamatukokku minema, kui seal puuduvad temale huvi pakkuvad teosed?

Isegi lootus, et kui huvipakkuvat raamatut laenutada ei saa, läheb raamatuarmastaja esimesse raamatupoodi ja ostab selle sopakatest tühjaks (kindlustades nii ka raamatukirjastatajate kasumi), on kahjuks väga naiivne. Tihtipeale ei ole Darja Dontsova ja Nora Robertsi loomingut austaval raamatusõbral piisavalt raha, et neid omale koju osta.

Raamatukokku sopakat tagastades võib aga ka mõni väärikam teos näppu juhtuda ning sellise elamuse pakkuda, et järgmine kord juba julgelt uut samasugust laenutada.