Ma ei suutnud aru saada ei siis ega saa ka nüüd, kuidas töötas inimene, kes oma loomast ei hoolinud, politseis kõrgel kohal – kus tema tööks oli tegeleda veelgi tundlikumate elusolendite, inimestega.

„Politseiametnik peab olema loomult ebatavaline inimene. Tal peavad olema kõrgendatud õiglustunne ja soov ühiskonda paremaks muuta,“ on öelnud Otsalt, keda tänaseks kahtlustatakse grupiviisilises omastamises, eraviisilise jälitustegevuse korraldamises, relvade ebaseaduslikus käitlemises ning ebaseaduslikule jahile ja kalapüügile kaasaaitamises: karmid süüdistused inimesele, kes on teinud nii palju suuri sõnu.

Otsalt on ka väitnud, et politseinikku vaadatakse teravama pilguga ning kui inimene seda ei mõista, siis ei saa ta politseinikutööd teha. Nüüd oleks aeg neid sõnu talle meelde tuletada. Tegu on pealegi mehega, kes ühel politseipäeval oma pildi ja “Ristiisa” sildiga viina pakkus ning autoga purjuspäi kihutanud kolleegi kaitses. Saatuse irooniana pakutakse praegu tema asemele ametisse meest, kes on ise purjuspäi rooli istunud.

Tundub tõesti, et Eesti politsei põhiprobleemiks on tippjuhtide jultumus ja enesega rahulolu, mis paneb neid arvama, et neile on kõik lubatud. Meenub hiljaaegu „Pealtnägijas“ taas lahti harutatud ja šokeerivate lindistustega illustreeritud Livio Karro kaasus, mida Tartu vahistatud politseinike juhtumi taustal võinuks käsitleda enesepuhastusele ja ühtlasi ettevaatusele kutsuva materjalina.

Kuivõrd on Otsalti kinnipidamises poliitikat ja kas tema vahistamine oli ajastatud, ei olegi minu meelest tähtis. Inimene, kes on näidanud üles säärast ülbust ja hoolimatust nagu Otsalt, poleks juba ammugi pidanud prefektina töötama.