Töötu: Eestist äraminek pole lahendus
Mõlemad naised on otsustanud töötusele mitte alla vanduda. Kadri eestvõtmisel on loodud töötute ettevõtlusklubi, mille ideeks on töötuks jäänud, kuid aktiivsete inimeste aitamine ettevõtjateks. Klubil on tööplaan paigas kuni mai lõpuni. Klubi algatajad loodavad, et klubist kasvab välja mitu ettevõtet, kus klubi liikmed rakendust leiavad.
Online-intervjuu on lõppenud!
VASTATUD KÜSIMUSED:
1. Milline oli esimene reaktsioon, kui te töö kaotamisest teada saite?
KR: Esimene reaktsioon oli ehmatus ja hirm - kuidas mina ja minu kaks poega nüüd hakkama saame?
MH: See tunne on mul siiani meeles ja see oli parasjagu kole. Ma ei sooviks seda tunnet mitte kellelegi. Šokk. Nagu oleks kivi vastu pead kukkunud. Kogu tegevus nagu tardus hetkeks. Samas salvestasid meeled kõik imeliku teravusega. Nagu autoavariis - kõik toimub kiiresti, aga sul endal on tunne, et kogu tegevus kestis pikalt-pikalt. See videopilt on siiani täpselt silme ees ja nüüd, kui esitatud küsimus seda meenutama sunnib, on tunne jälle väga kehv.
Aga reaktsioon oli selline, et ütlesin endale "Peaasi on mitte emotsioone välja pahvatada, pean rahulikuks jääma." See vist ka peaaegu õnnestus. Kirjutasin ka varem ühes nõuandes, et peab sisemiselt end ise toetama. Keegi ei taha näha sinu nutetud silmi. Eks see on raske sõnum ka teistele, kes sinust hoolivad.
2. Kuidas töökaaslased ja kodused sellesse suhtusid?
KR: Pojad lohutasid ja lubasid aidata, õe perekond ja ema toetasid. Lähimad töökaaslased olid kurvad ja samuti toetasid igati, kuid õnneks töö juures keegi eemale hoidma ei hakanud ja tööpäevad läksid kuni lõpuni tavarõtmis ja kiirelt edasi.
MH: Enim kartsin emale rääkida, sest ei tea ju, kuidas see inimese tervisele võib mõjuda. Aga juhtus hoopis naljakas lugu - kui olin end veidi kogunud ja talle helistasin, hakkas ta hoopis mind toetama ja optimismi süstima. Selleks ma ei olnud valmis, isegi naeruvirve tuli suunurka. Nii ootamatu reaktsioon.
Ka poeg ütles, et pole midagi, elu läheb edasi, leiame sulle uue töö.
Elukaaslane on sama asja aastaid tagasi läbi elanud ja oskas samuti toetada. Lähedaste toetus on kõige alus.
Tahan öelda, et inimene ei tohi oma muredega üksi jääda ja oma uut staatust häbenedes üksi oma muremõtteid heietada. See on halvim, mis olla saab, see sööb sisemiselt tühjaks ja teeb nõrgaks.
Töötus võib tabada igaüht. Vastupidi, anna oma olukorrast koheselt võimalikult suurele ringile sõpradele teada. Jagatud mure on pool muret... teate isegi.
Ja optimismi ning tasakaalu ei tohi kaotada. See on ülioluline. Isegi kui sees on õõnes tunne ja hirm tundmatuse ees suur. Sa ise dikteerid endale oma tegevust ja tulevikku.
3. Mismoodi saab klubi kontaktandmeid?
KR: Töötute vabatahtlike eestvedamisel loodud klubisid on Tallinnas kaks.
Lugeda saab Karjääriabi veebilehelt. Klubi kontaktid on rubriigis "teated".
Lehe algul on töötute klubi reklaam, edasi kerides leiate töötute ettevõtlusklubi programmi.
Samuti ilmus 08.01.2010 Raepressi pressiteade "Kesklinna töötute klubi jätkab oma tegevust".
Kuid kahjuks on ettevõtlusklubi juba täis, registreerujaid on tänaseks juba ca 50.
4. Lp. daamid. Mind ei huvita teie üldine varaline seisega rahakotis sorimine, küsiks puhtalt uudishimust, et palju veel ressurssi järel on, et suht muretult kodus istuda saaks? Ehk millal see kriitiline piir saabub, et peab hakkama krediitkaarti kasutama? Minu nn sukasäärevarud on küll hirmuäratavalt kokku sulama hakanud.
KR: Minul oli teatud nn fond. Arvestasin, et saan selle fondi toel hakkama vähemalt 6 kuud. Töötukindlustusraha juurde arvestades võib olla veel mõni kuu. Kuid igal juhul järgmise 2-4 kuu jooksul tuleb leida mingi lisasissetulek.
MH: Kõik ümberringi, alates Töötukassa nõustajast kuni lähedasteni,andsid nõu - hoia kulutusi kokku. Proovin seda soovitust järgida.Midagi liigset ei osta. Toit, eluasemekulud, jah. Ainuke, millest eisuuda loobuda on sport. Leidsin hommikuse, vägagi soodsa aeroobikaklubi.Sportimine aitab mõtteid mujal hoida, millelegi muule keskenduda,samuti annab hea enesetunde.
Arvan, et vean vajadusel veel mitu kuud välja.
5. Ja teine küsimus: kas olete proovinud leida tööd ka mitte ainult enda spetsiifika järgi? à la Selveri kassapidaja, koristaja... vms. (Tõsi, ma ei ole küll kursis - äkki on need kohad just eriti "defitsiitsed").
KR: Olen kandideerinud ka nendele ametikohtadele, millega arvasin end hakkama saavat, kuid mille kohta CV konkreetset kogemust ei näita. Ühegi sellise koha puhul ei ole mind intervjuule kutsutud. Intervjuule on mind kutsutud ainult siis, kui töökogemus on olnud täpselt vastav.
MH: Ikka. Alles paar päeva tagasi pakkusin ennast praktikandiks ja esialgu tasuta abiliseks ühte lillepoodi. Aga sealt sain omanikuga vesteldes hoopis parema väljundi. Kui meie idee realiseerub, siis loodame aidata paljusid töötuid, kes oskavad ja tahavad teha käsitööd. Siit ka üleskutse - kellel on soovi sellelaadset rakendust leida, palun saatke oma kontaktid mulle aadressil: hunt.meeli@gmail.com.
Ei saa lubada väga kiiret lahendust, aga vähemalt mõte on õhku visatud ja kui saatus kaasa aitab, siis loodan sellest projektist paljudele abi.
6. Tahaks ka klubisse.
KR: Usun, et siis sobib Teile Tallinna puhul eelkõige Ene Koitla veetud Töötute klubi. Töötute klubisid on ka mujal Eestis. Neid leiab interneti otsingute abil.
7. Miks nad ei vali sellisele tööle kandideerinute seast kõrgharidusega inimesi? Millised on nende tööandjate hirmud? Kas need on põhjendatud, kui nad pole inimestega kohtunud, vaid otsustavad CV-de järgi?
KR: Kuna olen olnud personalitöötaja ja selle kohal ka ise inimesi valinud (nüüd ise ka kandideerinud), siis mõistan nii valijaid kui ka kandideerijaid.
Tööpakkujale saabub tihti mitusada CV-d, paratamatult valitakse nende põhjal just sellele ametikoha spetsiifikale täpselt vastava hariduse ja oskuste, kogemustega inimene. Mitmesajasse CVsse lihtsalt ei jõuta süveneda.
Lihttööle kandideeriva kõrgharidusega inimese puhul kardab tööandja, et inimesel hakkab igav, et ta jätkab ka pärast töölesaamist tööotsinguid ning saades sobivama pakkumise ka lahkub. Tööandjale on see aga lisakulu - taas uus värbamine ja uue inimese väljaõpetamine. Praktika on kahjuks näidanud, et sellised tööandja hirmud realiseeruvad liigagi tihti.
Loomulikult ei selgu CV-s kõik inimese omadused ja kohtumine annab tööandjale rohkem infot, kuid kahjuks ei suuda valija kohtuda mitmesaja kandideerijaga.
Ise töötu olles ja tööd otsides olen kogenud, et väga oluline on CV sisus ja motivatsioonikirjas välja tuua just antud ometikohaga seotud kogemus.
MH: Olen ka ise personaliotsinguga tegelevas firmas tööl olnud ja lisaksin siinkohal, et CV vormistuslik külg on üks väga oluline, tihti emotsionaalne valikukriteerium. Sellepärast soovitan panustada oma CV koostamisse. See on kaudselt sinu virtuaalne visiitkaart, mis annab vilunud tegijale mitmeid signaale saatja natuurist ja suhtumisest.
Kui oled korrektse ja korrastatud CV ära saatnud, siis oleneb väga palju juba ka õnnest. Aga korralik CV tagab sulle kindlasti kindlama võidu kui lohakas ja kortsunud dokument.
8. Kas olete mõelnud Eestist lahkumisele?
KR: Põgusalt, tõsiselt kaalunud veel ei ole. Pigem olen tõsiselt kaalunud ise ettevõtlusega alustamist.
MH: Mingil enesehaletsuslikul hetkel vilksas peast läbi mõte, et see oleks kõige viimane stsenaarium. Aga see sumbus sekundiga.
Ma armastan Eestit, ma ei oleks kusagil mujal õnnelikum kui siin. Isegi kõigi oma praeguste muredega. Kuidas ma saan oma maa maha jätta nii suures mures ja kriisis? Ei tule kõne allagi! Küll asjad loksuvad pikkamööda paika. Esialgu tuleb vastu pidada, optimismisädet säilitada, leida rakendust vabatahtlikes ja eriti kodukandile tähtsates ettevõtmistes.
Olen selles mõttes õnnelik, et meie kodukandis Jõelähtmel on palju karismaatilisi, mõtlevaid ja loodusest ning keskkonna pärast hoolivaid inimesi. Nendega koostöö ja mõtlemine on pannud mind elule hoopis teistmoodi vaatama. Olen kõigi nende n-ö rattas jooksmiste aastatega ilma jäänud tõelisest elu mõttest, see hakkab mulle vaikselt, aga kindlalt kohale jõudma. Elu ei ole raha nimel sibamine, elu mõte on hoopis sügavam. Aga selle leidmiseks peab olema aega süveneda, see mul õnneks hetkel on. Küll siis koos õigete valikutega tuleb ka töö ja äraelamine.
9. Millega hakata tegelema EL väikeses liikmesriigis? Vastust nagunii ei ole... Milleks see klubi siis veel? Kas on ehk koos lõbusam nälga vaakuda? Võib-olla ongi...
MH: Ma mõistan, et paljud inimesed on pettunud ja kibestunud. Paljude olukord on väga raske.
Klubi on aga eelkõige koht, kus kohtud samasuguse saatuse ja muredega inimestega. Aga klubisse koonduvad just sellised inimesed, kes ei anna alla, kes loodavad tunneli lõpus näha valgust. Klubis saad rääkida oma muredest ja uskuge, te leiate mõistmist ja tuge. Koos on alati kergem. Pealegi on Kadri ettevõtmine kindla väljundiga - kõigepealt loengud ja siis õpitu-kuulatu põhjal mõttetöö gruppides.
Kas siis kodus oma murede sees marineerimine on parem lahendus? Ei ole ju. Hoidkem kokku, eriti oma muredes. Iial ei tea, millised ootamatud positiivsed tulemused võivad klubilistest vormidest välja kasvada. Ka töökoha osas. Äkki leiad mõttekaaslase, kes sinu mõttest aitab uue ettevõtluse tekitada. Peab olema julge ja ettevõtlik.
KR: Ise osalesin eelmisel aastal augustist detsembrini Ene Koitla eestveetud töötute klubis. Nagu öeldud, analoogse klubi uued grupid alustasid selle aasta jaanuaris. Mina leidsin sellest klubist mitmeid häid tuttavaid, palju optimismi, ka inimesed kellega sellel aastal koos töötute ettevõtlusklubi korraldame. Kuigi klubis osalesid ka inimesed, kes aasta ja rohkem töötud olid olnud ja arutati tõsiseid probleeme ning teemasid, siis ühisest nututoast oli asi kaugel. Rohkelt oli aga naeru ja positiivsust, mis sisendas hakkamasaamistunnet, julgust, soovi uuega alustada ning ise aktiivne olla.
10. Masu ajal ongi paras aeg töötuksjäämisega endale pikk loominguline puhkus võtta. Hinnad ei tõuse ja inflatsiooni pole, pigem on isegi vastupidi. Keskmisel korralikul kodanikul on buumiaastate jooksul kogunenud ka kenake varu ehk rasvapolster. Teha väike eelarvestus, kuidas nullsissetulekuga Nibiruni välja vedada... ja padavai puhkusele.
KR: Kui tõesti väga suured finantsvarud on, siis miks mitte ka puhata. Kuid olen kuulnud statistikat, et keskmiselt võtab töö leidmine praegu aega ca 9 kuud, kuid paljude töötute klubis osalejate näite põhjal võin öelda, et tihti ka kauem. Kui tagavarad katavad ainult aastased kulud, siis soovitan siiski kohe aktiivselt sissetuleku teenimise järgi ringi vaatama hakata. Vastasel juhul ootab teid tööd otsinguid alustades ees pettumus.
11. Kas töötuks jäämine egot ka kriipis umbes nii, et "Kas tõesti mina olen nüüd see, kes peab end tõestama hakkama ja suure tõenäosusega kogema ka ärapõlgamist, kui samal ajal on minust kordades viletsama panuse ja taseme pakkujad priske palga peal?"
KR: Eks ta sügaval sisemuses ikka veidi kipub kriipima, eriti veel siis, kui saad tööotsingul järjest äraütlemisi. Kuid sellest tuleb üle olla. Samas on minu puhul just töötute klubitegevusest tekkinud palju uusi ja toredaid tuttavaid, kellega koos tervisesporti teha, aega veeta ning seeläbi olen saanud ka hulga positiivseid emotsioone. Igal juhul peab töötu olema ise aktiivne ja mitte ennast üksi jätma. Palju on tasuta koolitusi ja tegevusi, mille abil on end võimalik aktiivsena hoida. Siis ei saa ka ego kriibitud.
MH: See on trikiga küsimus. Eks ego peitu meis kõigis. Koondamine võrdub koondatule emotsionaalselt umbusu avaldamisega - "järelikult oled sa kõige kehvem".
Samas võid sa olla ka hea tegija, aga kuna ette on antud teatud reeglid (nii nagu Tantsud tähtedega või uute talentide otsimise saates) - keegi peab minema.
Kui valiku tingib masust tulenev kokkuhoid, siis on seda veidi kergem endale ratsionaalselt seletada. Samas nägin kommentaariumis diskussiooni, et kas alati on valiku tegemise kriteeriumid läbipaistvad, selged ja ausalt erapooletud. See on põnev lähenemine. Ilmselt on alus sellise diskussiooni algatamiseks olemas.
12. Kas oleksite valmis "esimese Eesti" vastu sõtta minema kui praegu punaväed või natsid sisse marsiks?
KR: Kui õieti olen aru saanud, võiks küsimuse ümber sõnastada nii: Kas töötus on tekitanud ka viha ja vimma valituse ja jõukamate vastu?
Ei ole, pigem näen, et igal tasandil üksteist mõista püüdes ja asjalikult koostööd tehes saab probleeme lahendada ja töötuid aidata. Seda olen kogenud ka töötute ettevõtlusklubi korraldades. Klubi on hetkel korraldatud täiesti ilma rahalisi vahendeid kasutamata. Esinejad ja korraldajad tasu ei saa, vaid aitavad kaasa missioonitundest. Ka töötukassa ja kohalik omavalitsus on vastu tulnud ning abistanud. Seega milleks sõda - koos tegustedes saab probleemidest kiiremini üle.
MH: Hetkel on olukord kõigi jaoks pingeline. Raske on tundmatus olukorras suuri lubadusi anda. Me ei kontrolli majandust, oleme kõik väikesed puulehed tormises jões. Tuleb kuidagi kaldale triivida.
Ehk oleks vaja rohkem solidaarsust, sest suures hädas olija ei neela alla mõttetut raharaiskamist ja teatud ringkondade palganumbrite ringkaitset. See on kohatu, eriti vaadates kui hädas on suured või mitme töötuga pered.
Ja ehk oleks vaja rohkem diskussiooni "ülemiste" ja "alumiste" Eestis elavate "naabrite" vahel. Võib olla kinnitust, et me hoolime ja teeme, mida suudame, et aidata.
Igal juhul peame ära hoidma kibestumise ja hoiduma kellegi süüdistamisest. Sellest pole kellelegi kasu.
13. Kuidas tunne on ja miks te ei ühine ja koondu? Ühtsuses peitub jõud. Organiseerige välisturgudelt töökohtade hankimise süsteem ja püüdke taas hõivesusse saada. Püüdke rakendust leida kasvõi Soomes... kõigest paari tunni kaugusel ja soome keelt oskavad kõik.
KR: Töötute klubid lahenduste leidmise eesmärgil ellu ongi kutsutud.
14. Kas te oleksite valmis vastu võtma ka mingit tõelist tööd, näiteks kaupluses reatöötajana, laudas lüpsjana või teederemondis asfaldipaigaldajana, ehitusviimistlejast rääkimata? Muidu kõik ainult personalijuhatajad, rahvakunsti kursuste projekti koordinaatorid, kommunikatsiooni nõustajad, küünetehnikud jms.
MH: Iga inimene loodab esmase lahendusena leida oma erialale ja teadmistele vastavat tööd. Kui selgub, et see on võimatu, siis tuleb teha korrektiive.
Samas tundub, et ehitajaid ja teisi küsimuses kirjeldatud inimesi on tööturul nii palju, et seal mina oma oskustepagasi ja kogemusega löögile ei pääse. :)
Loodan ikkagi endasse investeeritud hariduse ja kogemusega teha midagi, mis on meie kõigi jaoks kasulikum. Tõsiselt loodan.
KR: Olen valmis. Olen ka teinud elus mitmesugust tööd. Esitatud loetelust võiksin töötada kaupluse reatöötajana ja ka ehitusviimistlejana, miks mitte ka kaasaegse lüpsjana (kuigi haigete loomade kannatuste nägemine läheks mulle isiklikult raskeks), kuid asfalteerija töö oleks vast rohkem meestele. Töötu olles on olulisim siiski see, et vähegi arvestatav sissetulek oleks olemas ja pere vajadused kaetud.
Samas arvan, et töötades mitte oma erialal või mulle vähe huvi pakkuval alal, jääksin sobivama töökoha järele vaatama. Seega ei oleks ma sellisel juhul tööandjale kuigi kasulik töötaja. Samas olen unistanud näiteks aiandusega seotud tööst, näiteks taimekoolis või kasvuhoones. Miks mitte tegeleda ka aiasaaduste müügiga. Olen muide ka turul lilli müünud.
15. Kui palju teie investeerisite tööl oldud aastatel isiklikke finantse oma konkurentsivõime tõstmiseks tööturul (keeleõpe, täiendava eriala omandamine jms)? Kahjuks on Eestis tavaline, et kõvasti investeeritakse näiteks välimusse, aga kui rääkida investeerimisest konkurentsivõime suurendamisse tööturul, siis vaadatakse rääkijat kui tulnukat.
MH: Õnneks nõudis ja ka võimaldas eelmine töökoht enesetäiendamist. Selle eest suur tänu. Paraku on avalike suhete eest vastutav inimene pideva meedia risttule all ja nii mitmestki koolitusest tuli loobuda. Nagu Murphy seadus ütleb - kui sul on aeg koolitusele minna, siis mingi asi prahvatab. Seda juhtus tihtipeale.
Aga ka korrektse välimuse eest tuleb hoolitseda. Tööintervjuule minekul otsustavad esimesed paarkümmend sekundid sinu edasise saatuse. Ükskõik kummale poole kaldu suhtumine välimusse mõjutab seda kindlasti. Kui korrektse välimusega kaasneb arukas jutt, siis on investeeringud õiged.
KR: Olen kohati liigagi koolituste sõltlane. Enese täiendamisse on palju investeeritud, ka nüüd töötuna osalen võimalusel mitmetel kursustel. Õnneks on paljud neist tasuta, kuid olen kahel korral ka töötuna ise koolituse eest tasunud.
16. Las nendele küsimustele vastab Ansip, kes alles väitis, et talle meeldib sellises olukorras elada...
KR: Isiklikult olen püüdnud tööta olemist näha kui uute alguste võimalust. Tulevik on loomulikult hetkel veel ebaselge, kuid nagu keegi on öelnud "üht head kriisi ei tasu raisku lasta minna". See ütlus kehtib minu arvates nii riigi kui üksikinimese tasandil. Stabiilse töö ja sissetuleku puhul, kuigi sa ei pruugi hetkeolukorraga sugugi mitte rahul olla, ei hakka inimene reeglina uusi väljakutseid ja võimalusi otsima. Kriisiolukord aga sunnib tegutsema, oma tegelikke väärtusi otsima ning olulisi asju ebaolulistest eristama. Tänaseks on töötus minu ellu toonud küll ebakindlust tuleviku suhtes, kuid ka hulga toredaid inimesi ja kontakte ning mitmeid põnevaid ideevälgatusi tuleviku suhtes. Saaks need ainult realiseeritud.
MH: Kellelegi ei meeldi sellises olukorras elada. Arvan, et meil kõigi on äng hinges.
Soovitan rohkem ringi vaadata ja tegevust leida. Kindlasti on meil tegemisi, mis tööl olles tegemata jäid ja mille kohta mõtlesid: "Oh kui mul ainult oleks aega, siis ma teeksin seda ja seda ja toda". Nüüd on see aeg antud, teeme need asjad ära ja kui aega üle jääb, siis otsime veel lisarakendust.
Mina leidsin esimese päästerõnga liikumise Minu Eesti kodulehelt. Olengi selle toreda, kõiki inimesi ja nende arvamusi hindava seltskonnaga kokku jäänud. Kasvõi kord kuus mõnes töötoas käies saad omi mõtteid välja rääkida. Mitte keegi ei ütle sulle halvasti, nagu seda tihti ette tuleb tavapärases närvilises töö- ja elukeskkonnas.
Sealne seltskond on eelarvamusteta ning laetud positiivse energiaga, millest nakatud koheselt. Põhiline, sul pole vaja karta, et keegi sind ründab, taga räägib, jalgealust õõnestab või muidu põlgab. Vahel koged, et isegi mingi keskpärane mõte leiab teiste edasises mõttearenduses hoopis uue, vaat et sädeleva väljundi.
See on koht, kus ei loe positsioon, rikkus-vaesus, töötus või muu taoline kriteerium. Lihtsalt tunned end vajaliku ja hea inimesena, kelle mõte ja arvamus loeb.
Sealt leiab töötubasid, diskussiooniringe, koolitusi, mõttekaaslasi ja tegevust. Need aga annavad enesekindlust ja optimismi.
Teiste süüdistamine on kõige lihtsam ja populistlikum eneseõigustuslik kaitsereaktsioon.
Ärgem kritiseerigem üle, pigem otsigem lahendusi, tehkem ettepanekuid, kuidas paremini edasi minna. Negatiivsus tekitab negatiivsust, sellest pole kellelgi mingit kasu ega rõõmu. Mingil hetkel ei taha keegi enam sinuga suhelda.
Positiivne mõtlemine aga tõmbab ligi.
Tegevus ja teiste toetus aitavad sul hoiduda iseennast muresohu langemisest.
17. Mida arvate Töötukassa poolt pakutavatest tööturuteenustest, nagu tööpraktika ja palgatoetus?
MH: Ilmselt on mõte õilis, aga ma ei kujuta seda reaalsuses ette. Veidi eurolikult eluvõõras minu jaoks. Aga ma ei ole ka sellesse teemasse ülearu sügavuti süüvinud. Mulle öeldi, et ma ei kvalifitseeru kummagi teenuse alla, seega uurisin järgmisi võimalusi.
Kõhutunne ütleb, et miski vimka on siin sees. Midagi nagu ei klapi. Abi peaks inimeseni jõudma varem, mitte nii hilja, et pead heitunud ja lootuse kaotanud inimest nagu kiisut piimatassiga tööle tagasi meelitama. See etapp peaks olemata jääma. Rahamahukas ja alandav, samas tulemus prognoosimatu. Peaks Töötukassalt uurima statistilisi näitajaid, millest selgub, kas see on efektiivne ja ennast õigustav lähenemine või mitte.
