Tööseadust on kasulik tunda

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju ruumi pälvinud nende inimeste lood, kellest tööandja on „vabanenud“ ebaseaduslikul moel. Kahjuks tuleb enamasti tunnistada, et töötajate endi teadmatus on sellele tõhusalt kaasa aidanud.

Esiteks tuleb meenutada, et kõvasti meediakära põhjustanud uus tööseadus veel ei kehti. Praegune, „vana“ tööseadus on töövõtjale tunduvalt soodsam kui uus ning pingsa olukorra tekkides tasub sellesse süveneda, et mitte lasta endal nahka üle kõrvade tõmmata. Kui enesel hammas seaduse teksti peale ei hakka, tasub nõu pidada kogenumatega või, mis veel parem, juristiga.

Tööseaduses sätestatud õigusi ja kohustusi on kasulik tunda igal juhul, ent majanduskriisis ja alanud koondamislaines on see lausa hädavajalik. Ilma seadust uurimata ei maksa nõustuda ühegi „ülisoodsa“ pakkumisega, mida tööandja võib kulude optimeerimise eesmärgil teha. Tasub ka teada, et kehtiv tööleping on kahepoolne dokument, mida ühepoolselt muuta ei saa.

Kindlasti ei maksa järelemõtlematult allkirja anda ühelegi paberile. Allkirja tagasi võtta ei saa ning tagantjärele on väga keeruline tõestada, mis asjaoludel te selle andsite. Täiskasvanud inimeselt eeldatakse põhjendatult, et ta saab aru, millele ta alla kirjutab. Mitte ühelgi tööandjal pole õigust nõuda allkirja „viivitamatult“, alati tuleb enesele võtta aega tekstist aru saada.

Raskesse olukorda sattudes on kõige tähtsam mitte pead kaotada ning mitte alluda psühholoogilisele survele, mille avaldamist ei saa kahjuks välistatuks pidada. Tasub meeles pidada, et väljapääsmatuid olukordi ei ole ning seadused kehtivad kõigile ühtmoodi — seda ka juhul, kui tööandja püüab näiteks koondatavat vastupidises veenda.