Toomas Vooglaid: Tapmine väärikuse nimel

Enn Vetemaa tõstatas 28. veebruari Eesti Päevalehes raske küsimuse eutanaasia ja abistatud enesetapu seadustamise kohta. Tema „sisetunde järgi on aeglases suremises midagi piinlikku ja vääritut”. Ta tõdeb, et „inimene on kõigi inimõiguste järgi ise oma elu peremees” ja püstitab küsimuse, „miks peaks talle olema keelatud täiesti lootusetus seisundis, mida on kinnitanud ka arstid, mõttetuist piinadest pääsemiseks ise valutult oma elukell seisata”.

Saab vaid nõustuda Enn Vetemaa tõdemusega, et surm on meie kõigi ühine tulevik. Mõistetav on ka äng kannatuste ja suremise ees, eriti perspektiivi ees kaotada kontroll oma keha ja/või vaimu üle, jäädes teistele „koormaks kaela”. Kas peame hoolimata inimese tohutult kasvanud võimust looduse üle tõesti veel tänapäevalgi taluma sellist “alandust”?

Juba tõsiasi, et surm ja kannatus on olemas, näitab, et inimene ei ole täielikult „ise oma elu peremees”. Inimene ei ole ise oma elu autor ning tal ei ole ka õigust seda oma suva järgi võtta, ei teistelt ega eneselt. Inimväärikuse üks kõige olulisemaid aluseid on arusaam inimelu pühadusest. Selle pühaduse allikaks on inimloomuse isikulisus ― see, et inimene on loomu poolest vaba tahtega mõistuslik olend. Elu on and, mille eest peame hoolt kandma ja mida kaitsma, mitte meie absoluutne omand, mida oma suva järgi nautida, ja kui see meile enam rõõmu ei valmista, siis minema visata.

Kaasajal täheldatav tendents eutanaasia ja abistatud enesetapu (järgnevas pean eutanaasia all silmas mõlemat) seadustamisele annab märku inimelu väärtuse ümberhindamisest. See on loogiline samm pärast abortide seadustamist, millega anti vanematele ja arstidele „õigus” otsustada lastelt elu võtmise üle. Selles suhtes nõustun Enn Vetemaaga, et abort ja eutanaasia on teatud mõttes sarnased, ainult et esimese puhul ei ole aluseks tapetava „kindel, korduv ja põhjendatud soov elust lahkuda”.

Enn Vetemaa leiab, et väärikam on elust omatahtsi lahkuda kui jääda kannatusrikkalt hääbuvaks hoolealuseks. Oleks tõesti loomuvastane sellist seisundit enesele või kellelegi teisele soovida. Siiski ei õigusta olukorra traagilisus tapmist. Püüdu kannatusi leevendada, seda küll. Otsust mitte pikendada agooniat surija tehisliku elushoidmisega, ka seda. Ent mitte kunagi ei õigusta see tahtlikku tapmist või sellele kaasaaitamist, ei surija nõudmisel ega ilma selleta.

Võib ette näha, et lähiaastatel kasvab surve eutanaasia seadustamiseks, esialgu põhjendusega tagada võimalus „väärikaks” surmaks. Hiljem kandub otsustusraskus tõenäoliselt üha enam isikust väljapoole, tema „elukvaliteedile” ja lõpuks tema kasulikkusele või koormaks olemisele ühiskonna jaoks. Et kui haigele või surijale ei saa tagada piisavat elukvaliteeti, siis pole tal mõtet elada; või kui inimene ei suuda panustada ühiskonna heaolusse, siis ei ole tal õigust elada. Selliseid seisukohti esitatakse jõuliselt juba täna, ning kuna vanurite osakaal ühiskonnas hakkab kiiresti kasvama (osalt laialdase abordipraktika tõttu), siis suureneb kahtlemata ka selliste ettepanekute arv.

Üks tuntumaid eutanaasia eestkõnelejaid maailmas on Peter Singer, kelle artikli avaldas Eesti Päevaleht 5. märtsil. Selles seab Singer kahtluse alla seisukoha, mille kohaselt agressiivsest ravist loobumine on eetiliselt vastuvõetav, aga tahtlik tapmine või sellele kaasaaitamine haige soovil mitte. Ta näeb sellist eristust „joone tõmbamisena” valesse kohta.

Singer kirjutab: „Juhul kui ravimatult haige patsient keeldub koormavast ravist, teades, et keeldumine tähendab surma, siis miks ei peaks ka ravimatult haige patsient, keda parasjagu arstiabiga elus ei hoita, aga kes peab haigena elamist koormavaks, sellest koormast vabanemiseks abi saama? […] Mõlemal juhul valib patsient teadlikult toimimisviisi, mis põhjustab tema surma, mitte aga alternatiivse käitumise, mis tähendaks pikemat, kuid ka koormavat elu.”

Singer sõnastab probleemi ähmastavalt, leides, et kuna mõlemal juhul on tegemist koormaga, siis ei ole mingit alust ühel juhul koormast loobumist aktsepteerida, teisel juhul mitte. Kuid ühel juhul on tegemist koormaga, mille paneb haigele moodne meditsiin, teisel juhul aga koormaga, milleks oleme meie ise oma haiguse, vaeva ja väsimusega. Esimesel juhul loobume tehiselust ja aktsepteerime loomuliku surma, teisel juhul loobume päriselust ja nõuame tehislikku surma.

Sama teemat kommenteeris 15. märtsil Päevalehes Toomas Paul. Ta esitab küll tõetruu pildi kaasaegse ühiskonna väärtussuundumustest, ent tekstist on raske välja lugeda autori enese suhet kirjeldatavasse. Näib, et ta väldib otsest seisukohavõttu või varjab seda. Toomas Pauli sõnastatud positsioon võiks kokkuvõtlikult olla järgmine: “Kõik seadused ja õigused on juriidilised määrangud. Küsigem: millisest hetkest alates on lootel õigus elule? Puhtalt kokkuleppe asi.” Sarnane hoiak on vastuseks ka küsimusele surma kohta — “surma mõiste on senisest filosoofilisest ja teoloogilisest probleemist muutunud õiguslikuks, saanud üha enam õigussuhteks või kokkuleppeks”.

Ent kokkulepped on teadagi läbirääkimiste ja kokkuleppijad manipuleerimise objektiks. Seejuures neid, keda kokkulepe kõige enam puudutab (näiteks abordi puhul), sageli läbirääkimistelaua taha ei kutsuta. Selles suhtes on iseloomulik Toomas Raudami samal päeval ilmunud kirjutis Delfis, kus ta kutsub arutlema “hea surma” üle ja asub algatuseks loetlema neid, kes tuleks arutlusest kõrvale jätta, märkides ühtlasi ettehoolitsevalt ära, et vastukisa tõstavad religioossed fanaatikud. Seega peaks “arutlus” tema pilgu läbi nähtuna seisnema eutanaasia igakülgses põhjendamises.

Ülo Mattheus osutab 20. märtsil Delfi arvamusloos olulisele tõigale ― Eestis on liiga vähe halastust, et rääkida halastussurmast. Paradoksaalsel moel aga aktualiseerub „halastussurm” just nimelt pääseteena ebainimlikust hülgamisest. Kui surijat ei peeta inimliku kohtlemise vääriliseks, on kindlasti palju neid, kes kasutaksid neile pakutavat „halastust” halastamatust olukorrast pääsemiseks. Teiselt poolt on „kvaliteetelule” keskenduvas tarbimisühiskonnas suremine ja surm mõistusevastane vaenulik jõud, mis eitab kogu olemasolu mõtet ― luua tarbimisväärtusi ja neid tarbida. Surija muutub ühiskonnale tarbetuks koormaks ja tajub lausa moraalset kohustust anda lahkumisavaldus „omal soovil”. Eutanaasia aktualiseerumine pole seega mitte ühiskonna kasvanud halastuse, vaid tema kalgistumise märk.

Eutanaasia põhjendamine, osutades sellele kui „väärikale” elust lahkumise teele näitab, et inimväärikuse alusena ei nähta enam mitte inimelu pühadust, vaid kontrolli elu üle. Kes kaotab haiguse tõttu kontrolli oma elu üle, see justkui kaotab väärikuse. Ent inimväärikus ei tulene mitte konkreetse inimese suutlikkusest või suutmatusest mõistuslikult teostada oma vaba tahet, vaid on inimesele loomuomane ― st tuleneb tema inimeseksolemisest. Kokku saab leppida vaid selle tunnustamises või mittetunnustamises.

Inimväärikus on ühine kõigile inimestele sõltumata nende suutlikkusest. Ja eutanaasia (nagu abortki) on selle väärikuse jõhker rikkumine ― “väärikuse” nimel.