Toomas Vitsut: Miski on mäda õigussüsteemis

Hiljuti mõistis kohus õigeks endise Tallinna abilinnapea Vladimir Panovi ja tema äripartneri Priit Tikerpe, keda õigussüsteem vintsutas ligi viis aastat.

Hästi on veel meeles telepilt, fotod ja kõmulised esikaanelood 2003. aasta märtsist, kui rutakalt korruptandiks tembeldatud abilinnapead veeti rauduskäsi kaamerate ees, alandati ja mõnitati avalikult. Nüüd püütakse seda ebaõiglust unustada ja pole kuulda, et keegi õiguskaitseorganitest oleks ülekohtu pärast vabandanud või vastutust kandnud.

Praegune riigivõim ja suur osa ajakirjandusest püüab „Panovi juhtumit” kui endale ebamugavat unustada, selle asemel et toimunut õppetunnina võtta.

Osa suurest poliitmängust

Viis aastat tagasi lubas enamik küsitlusi riigikogu valimistel kindlat võitu Keskerakonnale. Res Publica tõus peafavoriidi kannule toimus vahetult valimiseelsetel päevadel. Ootamatu nihe valijate eelistustes tulenes vähem noore erakonna maine tõusust kui Keskerakonna vastu rakendatud üliägedast propagandakampaaniast.

Vahetult enne valimisi ilmusid lehes „jahmatavad” materjalid valimissoosiku väidetavast seotusest afääridega Tallinna keskturul. Ajastus oli selline, et kahtlustega rünnatud Keskerakond ei jõudnud enne valimisi anda selgitusi ja lahmivaid süüdistusi ümber lükata. Et need ei leidnudki hiljem kinnitust, jäeti mõistagi tähelepanuta.

Poliittehnoloogiaid kasutati veelgi. Valimiste eelõhtul nägi suurtes lehtedes ilmavalgust ühe toonase moekirjaniku räiges stiilis üleskutse peatada Keskerakonna tee valimisvõidule, kuna see olevat ohuks Eesti riigile. Taas ei pälvinud tähelepanu tõsiasi, et too „hingekarje” sündis ühe Res Publica juhttegelase näpunäiteil ja rahastamisel.

„Valgete jõudude” koordineeritud kampaania kahandas lõpuks Keskerakonna valimisvõidu ennustatust väiksemaks. Valijatelt saadi küll enamushääled, kuid riigikogus samuti 28 kohta nagu Res Publica. Kui siis kommentaatorid hakkasid ennustama jätku Reformierakonna ja Keskerakonna koostööle, mis valimiseelsel aastal oli kulgenud ladusalt, toimus taas äkkrünnak.

Just koalitsioonikõneluste haripunktil toimus meedia-show: kaamerate ees arreteeriti abilinnapea Panov, keskerakondlasest „ohtlik kurjategija”. Seepeale lõi valitsusläbirääkimisi juhtinud Reformierakond kogenud mängijana talle ettetõstetud palli raksatusega maha. Kohe teatas toonane liider Siim Kallas, et ei pea võimalikuks jätkata koostööd korruptsioonikahtlustesse segatud Keskerakonnaga ning uus valitsus tehakse Res Publicaga. Avalik huvi abilinnapea käekäigu vastu vaibus otsemaid.

Seega ei lahenenud toonane poliitiline seis mitte õigusriigile omaselt, vaid süütuse presumptsiooni eirates määriti nii tuntud poliitiku kui ta kodupartei nimi. Kui kõmuline äkkvahistamine oli täitnud oma eesmärgi, ei järgnenud õieti midagi. Vastupidi — Panovi kohtusaaga kulges aastaid loiult.

Küll aga mässiti Keskerakond korruptsiooni ja usaldamatuse kahtlustustesse, ähmastati poliitmaastik juttudega mustadest ja valgetest jõududest ning Eesti sai parempoolse valitsuse, mis ei vastanud valijate tollasele ootusele. Nii paistis Eesti demokraatlike riikide seas silma üsna omapärasel viisil. Vastutus ja vastuseta küsimused

Tänastele valitsejatele ja õigusorganitele ebameeldiv teema kadus pärast õigeksmõistvat kohtuotsust sootuks ajakirjanduse vaateväljast, rääkimata vajalikust analüüsist ja järeldustest, enne kui sõna võttis professor Jaan Sootak (EPL 23. jaan 2008). Tema hinnangutega saab üksnes nõustuda.

Samas on kaks riigi õigussüsteemi juhtkuju, peaprokurör Aas ja justiitsminister Lang, ilmsest kimbatusest ajendatuna andnud küünilisi Orwelli stiilis kommentaare. Nende meelest on lausa demokraatia triumf, kui Panovi kohtulugu ja mitmed teised suure käraga alustatud kriminaalkahtlustused ei lõpe süüdimõistva kohtuotsusega. Nende hädaseletustega silutakse ehk teed teise suure kriminaalasja kuulsusetule lõpule, sest ka maadevahetuste afäärist paistavad poliitilised traagelniidid.

Selline loogika näib tuginevat inkvisitsiooni meetoditele, kui nõiduses kahtlustatav pidi läbima veeproovi. Kes vette viskamisel uppus, ei olnud nõid; kes aga ei uppunud, see tuli järelikult põletada kui nõid. Paraku oli kahtlustatava jaoks tulemus üks ja sama. Millest härrad Aas ja Lang aga vaikivad — kes vastutab selle õigusalase praagi eest? Kes heastab pikaajalise riikliku jälitamise ja kannatused, ruineeritud elud, rikutud hea nime ja hävitatud karjääri? Kes heastab kogu ülekohtu, mida võimaldab korda saata meie riigi õigussüsteem?

Kui kogu süüdistus oli nii nõrgal alusel, miks oli siis vaja korraldada vahistamine avaliku show’ ja käraga? Nagu on osundanud meediaekspert Tarmu Tammerk — kui meedia kord teemale võimsat tähelepanu pühendas, siis peaks nüüd ka selle lõpule viima (Pealinn, 23. jaan 2008).

Viie aasta tagused võimumehed on olemas ka täna ja seega võimalik saada selge vastus lihtsale küsimusele: kes jagas tookord korraldusi? Kelle kava järgi sai Tallinna abilinnapea arreteerimisest kõmuline meediaetendus ja Keskerakonna-vastane pöördeline poliitsündmus? Toona keskkriminaalpolitseid juhtinud Andres Anvelt ja teised võlgnevad mitmeid avalikke seletusi.

Keegi peab kandma toimunud ülekohtu eest ka poliitilist vastutust. Sedasama, millest meie poliitikud vahel nii uhkelt räägivad, kuid mida tegelikkuses kohtame väga harva. Kui Eesti on demokraatlik õigusriik, siis tuleb see ülekohtune lugu põhjalikult lahti rääkida, tuues kõik selle mitmekihilise poliitilise- ja justiitsvandenõu skeemid ja osalised päevavalgele ning nõudes neilt ka vastutust. Muidu on kellelgi kiusatus kasutada taas riigi jõustruktuure ohtlikes poliitilistes mängudes.