Toomas Vitsut: Kus peituvad veneviha juured?

 (305)
Toomas Vitsut
Päevaleht/Pressifoto

Kellele võlgneme tänu kuhjunud rahvusprobleemide, juba mullu Eestisse jõudnud majandussurutise ning lapsiku, et mitte öelda riigi huvide vastase välispoliitika eest?

Piinlik hakkas, kui jälgisin neid haledaid selgitusi, mida esitasid Eesti esindajad Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees oma „julge algatuse” kohta Strasbourgis, kus nad nõudsid Venemaa delegatsiooni volituste peatamist pärast Gruusia-Vene konflikti. Seejuures ei rääkinud nad aga ENPA resolutsioonist, mis võeti vastu suure enamusega ja mis pani vastutuse konflikti vallandamise eest võrdselt mõlemale poolele.

Resolutsioonis märgiti, et Gruusia ründas Tshinvalit suure löögijõuga esimesena ja Venemaa vastus oli sellele ebaproportsionaalne. Nii arvab asjast Euroopa, kuhu meiegi tahame kuuluda. Ometi siunavad meie juhtpoliitikud ja valveasjatundjad ikka ainult konflikti ühte osalist — teadagi, kumba!

Lisaks heietatakse kangelaslugusid „vankumatust demokraadist” Saakašvilist. Läänes on tal miskipärast üha vähem imetlejaid ja ka Gruusias küsitakse ikka kõvemal häälel, kes vastutab verise augustiavantüüri eest, mis tõi korvamatuid kaotusi tuhandetesse peredesse ja jättis Gruusia ilma Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast. Asi peab olema hull, kui presidendi vastaste leeri asus ka tema kauane tugev liitlane Nino Burdžanadze.

Vihavahus valverahvuslus

See näide illustreerib Eesti välispoliitika nõrka taset, et mitte öelda ebaadekvaatsust. Näite võib kokku võtta sõnadega: irdumine maailma reaalsustest ja pime enesekesksus. See on nii valdav, et tagurlikeks Moskva käsilasteks tembeldatakse isegi need Lääne mõjukad arvamusliidrid, kes söandavad tunnistada Gruusia juhtkonna mõtlematuid samme.

Nii saigi Saksa endise liidukantsleri Schröderi kõrval ägeda sarjamise osaliseks NATO endine peasekretär lord Robertson, kes julges poetada paar selgitust Venemaa rollile muutunud maailmas. Kõrvuti teenekate venevihkajatest poliitikutega sildistasid NATO eksjuhti ka mitmed Eesti tuntud ajakirjanikud. Mida head neil endal vastu panna oleks?

Vähe sellest, sisukate artiklitega tänast keerulist maailma seletanud USA endine riigisekretär Kissinger pälvis samuti meie „valverahvuslaste” hukkamõistu. Tema ja teise endise riigisekretäri Schultzi patt seisnes selles, et nad viitasid objektiivsele vajadusele mitte isoleerida Moskvat, vaid teha koostööd. See on Läänele eluliselt vajalik kas või Iraani tuumaohu ohjeldamiseks.

Kui sedasama räägivad ka Prantsuse president Sarkozy ja Saksamaa kantsler Merkel, siis olevat see euroopalike põhimõtete reetmise ja nõrkuse märk. Venemaaga tulevat vihkamisideoloogide meelest rääkida ainult kärkides ja igasugune arukas dialoog olevat kurjast.

Kellele niisugune mõtteviis kasulik on? Ikka neile, kes saavad kasu hirmu ja vastasseisu õhutamisest, kel nii on lihtsam manipuleerida massiteadvusega oma ambitsioonide teostamiseks.

Eesti ei peaks olema ühe teema riik

Mitme venevihkaja puhul on ilmselt tegu poliitilise kreedo või raskekujulise kompleksiga. Neid kihutab tagant mõte, et koostöö ja sõbralik naabrus võtaks neilt endilt ratsu, tõrjuks ehk sootuks suurest poliitikast kõrvale. Võiks loendada pool tosinat Eesti poliitikut, kes ei saa kuidagi elada ilma Venemaata, sest siis polekski neil suurt midagi öelda.

Selline käratsev kraaklemine on Eestist teinud Euroopas juba tuntud ühe teema riigi. Niisugust kompleksis vaevlevat riiki ei võeta varsti enam tõsiselt, paraku siis ka muudes asjades.

Hüperaktiivne sebimine Gruusias ja panustamine sealse rahva kahetsusväärsesse avantüüri tõuganud autoritaarsele presidendile on ehk mõnele tegelasele toonud kasu ja pakkunud võimalusi luuremängudeks. Eesti huvide vaatenurgast pole see kõik aga kahtlemata parim panus.

Eesti riiklikes huvides on leida mõistmist ja toetust teistelt riikidelt. Tuleb tõdeda, et erinevalt arukat poliitikat ajavast Soomest pole Eestil mingit mõju ja autoriteeti Gruusia-Vene konflikti teise osapoole juures. Seega on välistatud, et meie arvamust üldse keegi tõsiselt võtaks või vahendaja ja rahusobitaja rolli pakuks.

Ükskõik kui kõva sõim ja lauskriitika ei aita seda konflikti karvavõrdki lahendada. Vaadakem tõele näkku ja pingutagem rohkem: mitte Venemaa isoleerimise nimel, vaid selle heaks, et Eestiga hakataks tõesti maailmas arvestama. Küttes üksnes üles vaenu oma naaberriigi vastu ja nähes omamaises venelaskonnas ainult viiendat kolonni, seda kindlasti ei saavuta.