Toomas Vitsut: Kellele lüüakse hingekella?

 (66)
Toomas Vitsut: Kellele lüüakse hingekella?
Foto: Andres Putting

Vanad eestlased nimetasid hunti võsavillemiks, et mitte kurja ennast välja kutsuda. Nüüd räägitakse, et turumajandus on kriisis ja vajab uuendamist.

Tegelikult ütlevad muu maailma julgemad analüütikud otse välja, et globaalne turg on kokku varisemas ja „nähtamatu käsi“ ei tee seal enam midagi. Aga eks meie, eestlased, armastame ikka esiisade kombel eufemismide taha pugeda.

Jälgides paljudes riikides langusse läinud rahaturge ja kogu majandust, eri rahvaste aina süvenevat pessimismi ja ka kohatist paanikat, peab paratamatult nägema, et maailma ootavad ees suured muutused.

Väidan aga, et Eestis valitsev kolkamentaliteet ei luba vaadata maailma tabanud rahandus- ja majanduskriisi avatud silmi ja üldisi huve järgides targalt tegutseda. Oleme jätkuvalt kinni eilsetes dogmades ning püüame uutes oludes ikka vanadest mallidest vastuseid leida.

„Halb peremees“ päästab

Veel mõne kuu eest ei tahtnud Eesti lausliberaalsed valitsejad midagi kuulda riigi võimalikust aktiivsest rollist raskustesse sattunute abistamisel ja mõni „juhtiv majandusteadlane” nimetas selle idee toetajaid hullumeelseteks. Kuid see polnudki kohalikus „konnatiigis” tehtud avastus, USA-s endas tõttas riik laenulõksu jäänutele appi! Siiski tuli Maarjamaal mõte juba eos sobimatuks kuulutada.

Nüüd näeme, et mitte mõni Põhja-Korea või Kuuba, vaid just USA ja Suurbritannia on need, kes mitte ainult ei toeta sadu tuhandeid eluasemelaenudega hädasolijaid, vaid lausa riigistavad suuri panku. Kas seal siis polegi riik halb peremees?! Niisugust loosungit on ju kogu iseseisvuse taastamise järgsel ajal meie silme ees lehvitatud.

Kuid sellega üllatused ei piirdu. Selgub ka, et kinnisvarahaide, pankurite ja börsimängijate suurte kasumitega riskantsetes — ja nüüdseks paljus nurjunud — ärides peavad appi tulema riigid. Niisiis on üliliberaalne majandusmudel end ilmselt ammendanud. Paljudele annab see tunda küll väga valusal moel.

Nüüd tuleb „halb peremees” appi ka neile pankadele ja börsidele, kus tegutsesid tegelikult halvad ühe-päeva-peremehed riskantselt ja vastutustundetult oma äri ajades. Nüüd võtab riik USA-s, Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Belgias, Rootsis, Hollandis ja mujalgi pankade ja kindlustusseltside tegevuse karmi kontrolli alla. Ja keegi ei kurda enam riigi liigse rolli üle majanduses.

Õhuke riik ja russofoobia on hukutav

Euroopa regioonide ja linnade nädala avaüritusel oktoobris kuulsin Euroopa Komisjoni presidenti Barrosot lubamas, et ta kutsub kokku kõrgetasemelise ekspertgrupi, kes see teeks ettepanekuid maailma rahaturgude uue arhitektuuri kohta. Siit võis välja lugeda Euroopa tipus valitsevat arusaama uue süsteemi loomise vajalikkusest. Sest vana süsteem (loe: maailmakord) lihtsalt enam ei tööta.

Nüüdseks on enamikus EL-i liikmesmaades jõutud tõdemuseni, et vaja on tugevdada riiklike järelevalveasutuste ja keskpankade aktiivset rolli sügavale kriisile vastuseismiseks. Paraku on Eestis selline arusaam visa juurduma, siin räägitakse tänasest olukorrast ja väljavaadetest ikka eufemismide ilustavas keeles.

Ometi on selge, et koos uute mudelite (uue turumajanduse) otsingutega lüüakse hingekella üliliberaalse riigi mudelile. Raskes seisus suudetakse majandust toetada ja rahaturge turgutada ennekõike seal, kus riigil veel mingigi jõud olemas. Eesti on ohujoonel: meie võimekust kriisi sattunud majandust päästa on kärpinud uljas, ent primitiivne õhukese riigi poliitika.

Anakronistlik on ka Eesti valitsejate püüd ajada endiselt piire mööda külma sõja aegset eraldusjoont. Küündimatu, üheülbaliselt russofoobne välispoliitika on igati kaasa aidanud sellele, et Eesti jõuaks kriisi.

Seetõttu oleks aeg ka küsida, kas riiki on õõnestanud nende poliitikute ja ärimeeste tegevus, kes üritavad naabermaaga mingeidki suhteid hoida, või peaks mingi vastutuse võtma need valitsuspoliitikud, kelle kaubamärgiks on naabermaa pidev halvustamine.