Toomas Vitsut: Depolitiseerigem piirang

 (51)
Toomas Vitsut
Foto: DELFI

Keskerakonnal ja Tallinna linnavõimul on tahe ja kava viinamüüki ohjata, see ühtib ka Eesti elanike huviga, kuid ei paista meeldivat mõnele teisele poliitilisele jõule.

Väga paljud inimesed pealinnas ja ka mujal Eestis on mures liigjoomise pärast. Samuti Tallinna linnavõim, kes on ajaliselt piiranud alkoholjookide müüki ja leidnud endale omavalitsuste seas palju järgijaid. Mõistagi on karskema elu elamiseks teisigi abinõusid.

Tegin hiljuti Tallinna volikogule ettepaneku piirata alkoholjookide jaemüüki lasteaedade ja koolide juures. Selleks tegi linnavolikogu ettepaneku valitsusele muuta alkoholiseadust. Loodame, et valitsus seda ka toetab. Ettepanek on loogiline jätk Tallinnas juba kehtivale korrale, millega on keelatud reklaamida alkoholi lähemal kui 300 meetrit lasteasutusele.

Arutelu Tallinna volikogus ja hilisem kajastus meedias on küllaltki kõnekas. Kogu rahvast puudutava teema ümber on kahjuks palju tarbetut poliitilist kemplemist ja punktijahti, vahel ka viinatootjate ja -müüjate huvide varjatud kaitsmist. Ent ometi järgib üks omavalitsus teise järel Tallinna eeskuju, ka Tartus jõuti sama heale mõttele — küllap ennekõike rahva tervisest ja tulevikust hoolides.

Arukad argumendid

Tuntud arst ja Tallinna opositsioonipoliitik Peeter Mardna tõi volikogu arutelus mõjusaid näiteid liiga lõdva viinamüügi kahjulikkusest meie rahva tervisele. Kui riigis juuakse alkoholi üle kaheksa liitri iga inimese kohta, siis ilmneb kahjustav mõju rahva genofondis. Eestis on see näitaja aga 13 liitri lähedal! Oponentide vastulause on sel kohal kindlasti, et näitaja teeb suureks vodkaturistide suur hulk. Kuid ka ilma nendeta küünib meie oma rahva osa tugevasti üle kriitilise piiri.

Nagu alati, pakkus doktor Mardna ka mitmeid häid nõuandeid. Kui tootjad ja kauplejad lausa sunnivad ostma suuri koguseid joovastavat rüübet, pakkudes näiteks kümne mahuprotsendiga kanget õlut lausa kaheliitrises plastpudelis, siis saaks seda ohjata seadusega. Alkoholjoogid on meil tehtud liiga kergesti kättesaadavaks. Pole näinud mujal Euroopas, et bensiinijaamades müüdaks suures valikus kangeid jooke või et isegi lillepoes on alkoholivalik suurem kui lillevalik. Sedagi saab reguleerida.

Tundes uhkust selles üle, et Eesti on üks maailma liidreid majandus- ja pressivabaduse poolest, peaks me samas tundma muret selle üle, et kuulume esimeste hulka ka viinajoomise, liiklussurmade, tapmiste, õnnetustes hukkunute, südame- ja veresoonkonna haigustesse surnute, enesetappude ja aidsihaigete poolest. Või et elame suurima sotsiaalse ebavõrdsusega ja väikseima sotsiaalse turvalisusega Euroopa riigis. Lisades perede purunemise suure osakaalu, peaks jõudma ka seoseni leviva joomakatkuga. Arukama alkoholipoliitikaga saaks mitmeid probleeme leevendada.

Kuidas ka viinamüügi piiramise vastased siunaksid Tallinna võimu, kinnitab teiste maade kogemus sama: esmane tee alkoholitarbimist ohjeldada on piirata selle kättesaadavust. Siin on meil veel palju tegevusruumi. Kusagil mujal pole vist nii palju viinapoode ahvatlemas inimesi, eriti noori. Pea iga (noorte)üritus kipub meil olema sisustatud alkoholiga ja viib osalejaid seadusega pahuksisse.

Avalik arvamus toeks?

Olen kindel, et ühine mure tuleviku pärast liidab kord eri huvigrupid ja poliitilised jõud piiramatu alkoholimüügi vastu. Seni niisugust ühisrinnet meil kahjuks veel pole. Üllatav oli kuulda mõnd õelat kommentaari viinamüügi piirangute esmaste tulemuste kohta pealinnas. Kui seda teeks vaid mõni alailma käratsev noorpoliitik, kellelt on vist liigne loota vähimatki sisulist käsitlust ja tunnustavat sõna linnavõimu otsuste kohta, kuid kummaline suhtumine valitseb ka suures osas ajakirjanduses. Seal nähakse alkoholimüügi ohjeldamist rahva tervise huvides ikka kui Keskerakonna parteilist ettevõtmist. Head oponendid, vähem joomine ei säästa mitte ainult keskerakondlaste tervist, elu, lapsi ja perekondi, vaid tuleb kasuks kõigile Eestimaa inimestele!

Ootan huviga, kas samasugune kohtlemine saab osaks ka Tartu linnavõimu kavale õhtust viinamüüki piirata. Rahva käekäigust hooliv vastutustundlik ajakirjandus on kultuurmaades algataja ja liitlane nendes ettevõtmistes, mis suunatud terve ühiskonna ja inimeste heaolu tagamisele. Miks peaks see meil teisiti olema? Ehk nii, nagu näitas Delfi repliik Keskerakonna „märgadest unenägudest”.

„Igasugused kättesaadavuspiirangud võivad (alkoholi)tarbimist ainult suurendada, aga mitte vähendada,” väideti repliigis enesekindalt. Euroopa riikide, sh Põhjamaade praktika räägib siiski vastupidist. Hoiakute ja eluviisi muutmine tervemaks on aeganõudvam ja raskem, kuid ka sellega tuleb tegelda, ja ajakirjandus saab siin olla oluline tegija.

Kas ameeriklased on arulagedad?

Delfi toimetajal soovitan ka rohkem lugeda kas või oma portaali uudiseid või Äripäeva, ja seejärel ise mõelda. (Mäletate uudist „Bush teeb Savisaart“?) Siis jääksid tegemata sellised lapsused, et „täiesti arulagedaks” kuulutatakse Edgar Savisaare pakutud ja minu toetatud idee, et riigil tuleks mõelda nende perede aitamisele, kes võivad majanduslanguses kaotada oma kodu.

Igaks juhuks kordan: keegi pole rääkinud võetud kinnisvaralaenude massilisest kinnimaksmisest riigi poolt. Jutt on teatud tagatiste ja toetuse süsteemist, mis aitab neid, kes majanduskonjunktuuri muutudes ei suuda laene tasuda ja võivad soetatud kodust ilma jääda. Me ei mõtle kinnisvaraspekulantide või lihtsalt tarbimisbuumis end mõtlematult lõhkilaenanute aitamisest, vaid kodu päästmisest paljudele töökatele peredele.

Imelik, et toimetaja nimetab arulagedaks seda praktikat, mis toimib näiteks USA-s juba üle 70 aasta. Ja sedasama Ameerika valitsuste poliitikat soovib arendada riigipoolsete tagatiste laiendamise teel praegune president Bush ja ka demokraatide üks presidendikandidaat Hillary Clinton.

Nagu näha, tuleks laia maailma ja koduste asjade avaram ja eelarvamustevaba nägemine kasuks igas toimetuses.