Toomas Verrev: Punk Keskerakond on nagu K-kohuke
Tavapäraste lugude taustal, mida sellest parteist kirjutatakse, ilmus nädal tagasi artikkel sellest, kuidas mõned kesknoorte jõugust käisid Stenbocki maja ees meelt avaldamas, särkidel sõnum “Keskerakond on punk. Punk on lahe!”. See, mis sõnum kellelgi särgil, on igaühe oma asi, kuid seesama artikkel vahendas, et kesknoorte juhatuse andmetel on tegemist nende uue hüüdlausega.
Reklaamiinimesena pani see kergelt mu kulmu kergitama. See, kas punk on lahe või mitte, on igaühe oma tunnetuse küsimus. Kuid vähemalt on mingigi osa ühis- või inimkonnast, kes võib selle väitega vähemalt mingiski osas nõustuda. Väitega aga, et Keskerakond on punk, on leppida hulga keerulisem. Imagoloogiliselt on Keskerakond siiski end määratlenud tüüpilise nõukaaegsete ametnike ja niiöelda “pintsakutes jobude” erakonnana. Sekka kaunistuseks ka mõni päris asjalik beibe. Taustaks Richard Šaumjani Keskerakonna eurolugu. Vaadake seda lugu ja neid inimesi youtube’ist — see ongi Keskerakonna imago. Ehk pigem camp, kui punk.
Loomulikult saab ka kõige naiivsem aru, et tegemist oli kesknoorte panusega oma isapartei valimiskampaaniasse. Kuid valimiskampaaniaid, nagu kõiki reklaame tehes, peab panema tähele paari reeglit. Isegi kui enamik reeglitest on rikkumiseks, siis on reklaami tehes üks, mida mitte kunagi rikkuda ei tohi. Nimelt ei tohi kunagi valetada sõnumis, mida edastad. Toon lihtsa näite ka illustreerimiseks siia otsa.
Kui tehakse kampaania, mille eesmärk on panna inimesi HIV tõkestamiseks kondoomi kasutama ei saa olla sõnum, et kumm on cool ja kummiga on lahedam. Kummi otsimine ja rullimine kriitilistel momentidel ei ole lahe! Lahe on see, et kummiga ei pea sa järgnevatel päevadel muretsema, et kas said midagi armsamalt boonuseks kaasa või mitte. Kui rääkida just sellest võimalikult nutikal, kuid samas arusaadaval moel, on suur võimalus, et kampaania õnnestub. Esimesel juhul, kui sa otseselt valetad, aga mitte.
Kui me nüüd vaatame Keskerakonna töid ja tegemisi ning juhtimisstiili, siis pungist ja ka sellega lõdvalt seotud anarhismist on asi küllaltki kaugel. See ennast punkliikumiseks nimetav seltskond, kes on juba aastaid olnud ainuvalitseja Tallinnas, lõi näiteks mupo, mis ahistab igapäevaselt nii piletita kui piletiga sõitjaid. Ei tundu just väga pungilik. Reisisaatjad? Pigem dada kui punk. Punk ei ole aga kindlasti ka öine alkoholimüügikeeld, mis algas Keskerakonna mahitusel omal ajal isegi kell 20. Rääkimata sellest, et mis punkliikumine see on, mis ei luba tänaval isegi õlut juua, kangematest napsidest rääkimata? Kui Keskerakonda pidada punkliikumiseks, võib kindalt väita, et Põhja-Korea on tõeline punkriik!
Kah poliitilist reklaami teinud inimesena on mulle just viimaste valimiste ajal positiivselt silma jäänud Keskerakonna poolt edastatud sõnumite lihtsus. Sest lihtsus ja oma valijatega samas keeles rääkimine on ka eduka kampaania võti. Näiteks sõnum: „Reformierakond lubab eurot, kuid Keskerakond loob uusi töökohti“, on väga jõuline ja selge. Just nagu ka eesmärk, miks see sõnum edastatakse.
Keskerakonna ja pungi sidumise eesmärk tundub olevat aga sama, mis K-kohukesel. Ehk siis teha midagi, et Keskerakonnast räägitaks. Kuid nagu eelpool mainitud, ei ole Keskerakonna probleem selles, et temast ei räägita. Temast räägitakse sama palju või isegi rohkem kui kõikidest teistest parteidest.
Probleem on aga selles, et neist ei räägita midagi hästi. Sellepärast ka enamik eestlasi Keskerakonda ei vali. Eriti teravaks muutub see probleem aga just parlamendivalimistel, kus erinevalt kohalike omavalitsuse valimistest ei saa valida need kodakondsuseta ja mitte-eestlastest, kes on just Keskerakonna trump, kuna nad on ainsana selle sihtgrupiga tegelenud.
Et seda muuta, peaks aga Keskerakond ise ja nende ideoloogid mõtlema selle peale, et kui nende kümnest tuhandest liikmest on ÜKS punkar, kuid vaid viimasel ajal on lisandunud KOLM väidetavast korruptandist linnaametnikku, siis kas tegemist on punk- või mõne muu liikumisega!
