Toomas Verrev: Lõpetage virin, naeratage!
Vingumine ei lahenda probleeme. Pereinimesed peaksid seda eriti hästi teadma. Näiteks naine näägutab aastaid näiteks logiseva ukselingi pärast, kuid ukselink logiseb ikka lõbusalt edasi.
Kui aga majandusest rääkida, siis — igaüks, kes tunneb vähemalt 5B tasemel elementaarseid majandustõdesid, peaks aru saama, et niisama lambist millegi väärtus ei suurene. Vaadake kas või arvutihiirt enda ees laual. Amortisatsiooni tõttu ta väärtus pigem langeb kui tõuseb. Inimesed, kes eelmise aasta suvel Arco Vara ostsid, arvasid muidugi teisiti.
Selles, et idiootidelt raha ära võetakse, ei ole iseenesest midagi traagilist. Selles, et kallites pintsakutes pangapoisid minu pensioniraha Arco taolistesse aktsiatesse investeerivad, aga küll.
Kuid ma tahaks tuua näite ühelt maalt, kus on asjad palju kehvemas seisus. Kui te veel mäletate, siis augustis puhkes Venemaa ja Gruusia vahel relvakonflikt. Saatuse tahtel sattusin minagi sellel ajal Gruusiasse.
Miks see konflikt tekkis ja kes selles süüdi on, sellel ma siin ei peatu. Tegelikult see mind eriti ei huvita ka. Selle üle filosofeerimiseks on riigikogu ja Orkuti foorumid. Viimast mainin selle pärast, et mulle jäi seal silma üks südantlõhestav filmilõik, mille nimeks oli Reality in Georgia ehk siis „Gruusia tegelikus“.
Millegipärast julgen arvata, et selle oli teinud mõni tubli eestlane oma kodudiivanil. Miks? Sest selles filmilõigus, mis rääkis tegelikkusest, vahetusid pateetilised fotod tulekahjudest, nutvatest lastest ning laipadest, taustaks leinamuusika. Just midagi sellist, nagu eesti inimene oma euroopalikes mõttevalemites ette kujutas.
Kui aus olla, siis ega ma isegi osanud midagi teistsugust oodata. Kohapeal üllatas mind aga see, et inimesed ei käinud kivistunud nägudega mööda tänavaid nagu Tallinnas. Keegi ei hüsteeritsenud ega poonud end üles.
Ühel päeval sattusin kohaliku ülikooli hoonesse, mis asus Gruusia Venemaa saatkonna kõrval. Kuna oli august, siis õppetööd ei toimunud: sinna olid paigutatud põgenikud Osseetiast. Lihtsad inimesed, põhiliselt farmerid. Kuid kuna sealne muld on kordades rammusam kui meil ning kliima pehmem, olid nad kodukohtades tunduvalt jõukamal järjel kui meie talunikud.
Nendes kõledates ülikooli auditooriumites, kus nad oma päevi mööda saatsid, ei olnud neil enam mitte midagi. Nad ei teadnud, kas nende majad on alles. Isegi kui saak ei olnud hävitatud, siis kindlasti mädanes see põldudel, sest oli just viljakoristuse aeg. Kogu see jama nii kiiresti pihta hakanud, et enamik neist ei olnud kaasa võtnud isegi vahetusriideid, hõbelusikatest ja sularahast rääkimata.
Ja seal nad siis elasid — ainsaks varaks tekid, magada sai laudadel ja pinkidel, päevatoiduks üks valge ümmargune gruusia leib. Peale selle teadmatus lähedaste suhtes. Polnud ka teada, kas üldse kunagi oma kodukohta tagasi minna saavad.
Nad olid kaotanud peaaegu kõik ning nende tulevik oli pehmelt öeldes ebamäärane. Kuid hämmastav oli nende inimeste jõud ja elutahe. Nad naersid ja naeratasid. Keegi ei mossitanud, keegi ei külvanud paanikat. Mõni poetas pisara surnud lähedast leinates. Kõrval asuva Venemaa saatkonna poole saadeti teele mõni mürgine nali ning arvati stoiliselt, et igal oinal on oma mihklipäev.
Ka meil on vaja õppida positiivsemalt tuleviku vaatama. Lõppude lõpuks on meil enam-vähem kõigil käed-jalad küljes ning maailm suur ja lai. Rohkem positiivsust on vaja igal juhul, sest muidu võib juhtuda, et me ei venitagi välja vanaduspõlveni, kus õndsas rahus kolmandat sammast nautida.
