Toomas Verrev: Kahe päevaga rikkaks
Samas on õppida tore. Kui me muidu maailmas just esirinnas ei ole, siis kindlasti kuulume peale HIV-positiivsete ka rahvusvaheliste ärijuhtide suhtarvu poolest maailma esimeste sekka. Ning kui suurde kooli minna ei saa, ei taha, ei lubata või ei saanud sisse, saab ju end täiendada ka mitmesugustel koolitustel, mil nimeks „Targa inimese arukas ajajuhtimine“, „Saavutama õppimine“, „Nõuandlik müük“, jne. Need mõjuvad ju ka CV-l kenasti.
Muidugi, kui me räägime müümisest („Nõuandlik müük“), siis peab ka ostja olema. Kurb on aga see, et tänapäeval enam paljud osta ei taha. Vähenenud on enamiku asjade müük. Nii et tuleb välja, et kasutegur on sellistel koolitustel suhteliselt madal. Just laiemas plaanis.
See, et enamik esimese põlve haritlastest keskastmejuhte on kuumadel sütel kõndinud, on üks asi. Kuid võõrsõnu ei ole neist enamik tänaseni õppinud vigadeta kirjutama, ning mis veel hullem, suurele enesetäiendusele vaatamata ei ole enam majanduskasv Euroopa suurim. Ning nähtavasti selleks ka niipea ei saa.
Vaevalt, et see majanduskasv kedagi tegelikult ka eriti huvitab. Kuid nagu öeldud, raske on müüa, kui inimesed ei osta. Kui keegi ei osta, siis ei ole ka tulemust. Ning kui ei ole tulemust, siis ei saa ka tulemustasu ega palka juurde pommida. Ei ole raha, ja kui isegi on, siis ei taheta seda niisama juurde anda. Lisaks tõuseb pidevalt kütuse hind ja euribor ning elu on üldse ebameeldivalt kalliks läinud.
Köndid mädanegu suus, aga auto olgu vinge
Ehk siis enam endale naljalt iga kahe aasta tagant uut keskklassi pereautot ei osta. Hugo Bossi ja Armani hilpudest rääkimata. Aga mida siis teha, sest asjad on ju meie maal esmatähtsad?
Illustreerin oma mõtet ühe näitega. Kord kõndisin mööda Tallinna kesklinna ühe hambaarstiga USA-st. Pärast lühikest jalutuskäiku ütles ta mulle, et eestlaste hambad on vist ühed maailma tervemad. Ma küsisin vastu, et miks ta nii arvab. Ta vastas selle peale, et eestlaste hambad peavad olema terved, sest enamik neist sõidab uue autoga. Välismaalasena arvas ta naiivselt, et kõigepealt hoolitseb eestlane oma hammaste, st tervise eest ja alles siis hangib endale uue läikivate velgedega masina.
See lugu meenus mulle eelmisel aastal, kui kulutasin ise stomatoloogiliste protseduuride peale üksjagu raha. Kui rääkisin sellest ühele oma tuttavale, ütles ta mulle, et ma oleksin selle raha eest saanud endale normaalse motika. Oleks see vaid ühe inimese seisukoht, aga kahjuks ei ole. Mädanegu köndid suus, peaasi, et motikas või auto on vinge.
Kuid mida teha siis, kui ei saa enam endale lubada kõiki neid asju, mida mitte isegi niivõrd ei tahaks, vaid mida inimene vajab, et sotsiaalne positsioon säiliks? See on küsimus, mis vajab lahendust. Ning kes sobiks selle küsimuse lahendamiseks paremini kui koolitajad, kellel küll reeglina puudub pedagoogiline haridus, kuid keda massid armastavad?
Kuidas näha välja, nagu teeniksid 30 000
Ühel varahommikul sattusin täiesti juhuslikult nägema ETV Hommikutelevisiooni. Seal jagas üks USA-s valgustust saanud esikoolitaja õpetussõnu, et inimesed peaksid üksteist rohkem kallistama. See on selline tore udujutt, mida on hea kuulata ning mida võib absoluutselt igas asendis suust välja ajada, kuid ma ei usu, et see meie majanduselu kuidagi paremaks muudaks või tänu sellele mõni hapuks läinud laen makstud saaks.
Sellist juttu võib rääkida siis, kui kõik on perfektselt korras. Kuid fakt on ka see, et sellist aega ei tule kunagi! Täna oleks aga aeg udujutu asemel rääkida konkreetselt sellest, mida ette võtta, et inimesed saaksid ikka välja näha edukad, sest selgelt mõõdetav edukus on meie maal ideaaliks.
Sellest johtuvalt on mul üleskutse kõikidele koolitajatele. Selle asemel, et moosist udujuttu ajada, tehke parem koolitusi, kuidas 10 000-15 000 kuus teenides välja näha nii, nagu teeniks 30 000. Ning siis juba järjest edasi suuremate kääride ja summadega.
Kasu oleks sellest kõigile: inimene saaks tagasi oma kaduma hakkava enesekindluse ja edukusemiraaži, riik saaks endiselt väliskülalistele näidata, et meil läheb väga hästi, ja loomulikult ei jääks ka koolitajad vaesemaks. Ma üldse ei imestaks, kui sellised koolitused muudetaks lõpuks kõikidele kohustuslikuks.
Kuid kohati tundub, et sellised koolitused juba toimuvad. Paljud „edukad“ on aru saanud, et hilpe ei tasu endale osta Milano või ammugi mitte Tallinna kallitest butiikidest, vaid hoopiski lasta endale seljakotiga tassida Taist või Vietnamist. Vaadake ise: firmamärke ei ole Tallinnas küll vähemaks jäänud.
Väliselt läheb inimestel endiselt hästi. Nagu üks mu kolleegki ütles: mõte selliseid koolitusi teha on tore, kuid viga on selles, et Eestis ei teeni enam ammu keegi alla 15 000 kuus. Ja ma ütlen täiesti ausalt, et mul oleks hea meel, kui see ka tegelikult nii oleks.
