Toomas Verrev: Juudiviha on popp

 (228)
Toomas Verrev: Juudiviha on popp
Erakogu

Vaatasin ükspäev taaskord juhuslikult vene filmi „Vend”. Seal oli stseen, kus peategelane Danila kohtub mittevene nimega kodutuga. Kuuldes võõrapärast nime küsib ta esimesena, kas tegelane on juut, sest juute ta ERITI ei armasta. Tundub, et juudipõlgus, nagu üldse teiste rahvuste põlgus, on osale vene lihtrahvast vägagi südamelähedane.

„Jevrei” on ju vene keeles lausa sõimusõna. Nagu ka „tsuhna” ja paljud teised hellitusnimed, mida eestlaste kohta kasutatakse. Kuid see on venelastega nii. Ja nad elavad õnneks suuremalt jaolt Venemaal. Ning minu meelest on venelastest ja Venemaast ning igasugustest autoärandamistest Moskvas eestikeelses meedias üldse liiga palju uudiseid.

Kuid ei saa öelda, et Eestis antisemitismi üldse ei esineks.

Umbes kümme aastat tagasi juhtus minuga üks omapärane lugu. Nimelt leidsin ühest second handist T-särgi, millel oli suur Israeli lipp ning absurdne sõnum „I stand for peace in Gaza, I stand for Israel”. Selle sõnumi jultumus mulle meeldis ja mõni aeg hiljem astusin sellega oma Tallinna kesklinna korteri uksest välja.

Eriti kaugele ma aga ei jõudnud, sest juba mõnesaja meetri pärast kõnetasid mind umbkeelsed „tavalised vene poisid”. Ja kohe pärima, et kas ma olen mingi „sitane juut” või? Püüdsin midagi vaimukat vastata, kuid enne kui sain suu avada, käis kellegi rusikas mu näos ära. See oli nii absurdne situatsioon, et purskusin naerma.

Seotud lood:

Tänavu tegin tolle sündmuse mõjul ühe lühifilmi. Loomulikult valmis ka näitleja jaoks sarnasugune särk. Seekord suure Taaveti risti ja samasuguse sõnumiga. Kuigi tegin neid särke kogemata kaks, ei visanud ma teist ära, vaid tõmbasin endale selga. Puhas uus särk ikkagi!

Põnev oli vaadata, kuidas paljud inimesed hakkasid Taaveti risti nähes viltu vaatama ja nägusid tegema. Mitte ainult „tavalised vene poisid”, vaid ka soliidsed keskealised härrad moest läinud pintsakutes vaiksetes Nõmme kohvikutes või agressiivselt meelestatud „Nietzsche tõlkijatest” torujürid 24h lahti olevates baarides.

Kuna olen ka tumedama nahaga, kui keskmine tuhakarva eestlane, ning ka vahel harva veidi äkilisema meelega, lähen mõnikord ja küsin nendesamade inimeste käest, et mis neil siis nii väga juutide vastu on. Otse ja konkreetselt. Pole eriti üllatav, et kui nii minna ja küsida, siis neil nagu ei olegi enam midagi.

Tundub, et juudivastasus on vaid trendikas. Just nagu teisest ilmasõjast ja Hitlerist sonimine hoolimata sellest, et Hitler keppis Eestit ja eestlasi täpselt samamoodi nagu tiblad ja kõik teised võõrvõimud, kes sellest maast nagu hoorast üle on käinud.

Juudid on pika ajaloo ja väga rikka kultuuriga rahvas. Juutlust kui sellist ei tasu segi ajada sionismiga, mis on üks paljudest rassismi vormidest. Vaevalt, et keegi Efraim Zuroffi taoliste vennikeste ülbitsemise pärast juute paremini mõistaks või armastama hakkab, kuid laiendada ühe nürimeelse tegelase hoiakuid tervele rahvusele on totaalselt nürimeelne.

Kõike juute sionistideks pidada on sama, mis kõiki eestlasi fašistideks sõimata, nagu seda üks meie vennasrahvas teeb.

Kuid kui veel rahvustest rääkida, siis mõtleme hetkeks, kes on need, kes meile kõige rohkem käkki keeravad. Kes näiteks koorisid enamikult eestlastelt kinnisvarabuumi ajal seitse nahka, müües kusagil põllu peal kipskarpe, mille väärtus on täna kordades langenud, kuid mille eest peab veel 30 aastat hambad ristis maksma, nii et veri silmist väljas?

Kui küsimus on nii püstitatud, siis saab enamik aru, et ei olegi tähtis, mis rahvusest see inimene oli. Tähtis on see, mis väärtusi ta kannab. Ehk siis kes ta on! Vääritus ja tõprus ei tunne ei soo ega rahvuse piire.

Kuusnurk T-särgil ei tee inimesest veel Efraim Zuroffi jüngrit, ega ka mitte juuti, just nagu ei tee Türgist viie euro eest ostetud Armani päikseprillid kedagi rikkaks ja ilusaks ning ei satu ka inimene Lasnamäel Bentleysse istudes automaatselt Monacosse. Proovige ise järele, kui ei usu!