Toomas Verrev: Jalgratas vs auto tänases Tallinnas
Just nagu täna oma masinate velgedega edvistada.
Õnneks on meie seas veel neid, kelle jaoks ei ole autodes midagi erilist. Laias laastus on nad kõik sarnased. Lühendid VVTi, STI jne ei ütle tavalisele inimesele midagi. Pealegi on masinad äraütlemata kallid. Rääkimata parkimisjamadest ja trahvidest ning bensiiniliitrist, mis ei olegi nii väga palju odavam keskmisest õlleliitrist.
Kord viibisin Eestist eemal ühes suhteliselt suletud riigis. Seal uurisid kohalikud „vabast maailmast“ tulnutelt, et mis on tõeliselt cool sessinatses vabas maailmas. Keegi ei hakanud ei autodest ega valuvelgedest rääkima. Neiud siristasid pea eranditult, et jalgrattad on muutunud äraütlemata trendikaks suurlinnades, kust nad pärinevad. Ning tegemist ei olnud ainult Kopenhaageni ega Amsterdami külmade kaunitaridega.
Kuid tõsi ta on, isegi suuremates linnades kui Tallinn on näha oluliselt rohkem jalgrattaid kui meil. Õnneks on hakanud ka isegi Tallinnas selles suunas liikuma. Aina rohkem ilmub tänavatele jalgrattaid. Need ei ole ei kümneid tuhandeid maksvad populaarsed mägi- või mitte veel kallimad maanteerattad. Ikka pigem vanad head äraproovitud, mis varastel ja teistel paharettidel kohe käsi sügelema ei aja.
Ka siinkirjutaja hankis ratta, mida keegi varastada ei taha. Ning mis koliseb nagu lehm karjamaal, kel karjakell kaelas, sest esimene poritiib on lihtsalt lahti. Tänu sellele ei astu ka keegi rattale ette.
Sellised rattad maksavad vähem kui keskmisel Toyotal või BMWl pool paaki bensiini. Kui kummid täis pumbata, on nad veel ka mugavad, kiired ja tervisele head. Ning erinevalt üle kümne tuhande maksvatest ratastest ei aja ka nutma, kui mõni puudust kannatav selle ära ajab.
Kõik oleks nagu kena, Tallinna peetakse - või vähemalt peeti aastaid tagasi - Euroopa rohepealinnaks. Seda mitte võimul oleva partei tunnusvärvi tõttu, vaid sellepärast, et meil peaks olema kõige loodussõbralikum pealinn.
Ma ei tea, mis piltide järgi Tallinn selleks linnaks valiti, kuid vähemalt jalgratturitega meie linnas väga ei arvestata. Mäletan selgelt üht esimest septembrit paar aastat tagasi, kui sõitsin Kalamajast Kesklinna. Mind pidas kinni keegi munitsipaalpolitseinik, kes noomis mind selle eest, et sõitsin inimtühjal kõnniteel. Enne seda olin ma naiivselt arvanud, et just sõiduteel jalgrattaga sõita ei tohi. Sellest alates sõidan mõlemal – nii sõidu kui kõnniteel, lähtudes olukorrast ja mugavusest.
Mõneti saan ma aru loogikast, mis ei luba rattaga kõnniteel sõita. See kõlab sarnaselt Taavi Aasa väitega, et linnatänavad on autodega sõitmiseks, mitte parkimiseks. Tüüpiline nii-ei-saa-naa-ei-saa bürokraatlik seisukoht, mis paneb vaid peaga vastu seina jooksma.
Mul on kahju, et need jalgrattasõiduseaduste vastuvõtjad ei ole ise kunagi jalgrattaga linnas sõitnud. Kui meie selgelt ülekaalus ja ebatervisliku välimusega linnapea või keegi härra Toompealt vähemalt prooviks mersu nahkistmel pikutamise asemel jalgrattaga linnas liigelda, lähenetaks ka sellele küsimusele ehk mitte vaid teoreetiku, vaid ka praktiku seisukohast.
Siis oleks ehk nii, et jalgrattateed, mis nagu justkui oleks, ei lõppeks lihtsalt täiesti lambist ja ebaloomulikult ära, nii et ei ratturid ega autojuhid aru ei saa, kus nad täpselt sõidavad.
Rääkimata kaasliiklejatest, kes lihtsalt ette keeravad (sest rooli taga on nii põnev, nii põnev telefoniga rääkida) ja teistest ohtlikest situatsioonidest. Näiteks alles hiljuti võttis mul selja higiseks ja jala värisema üks prügiauto, mis tuli n-ö lauluga ja kaldus pöördel vastassuunavööndisse, kus ma rahulikult pedaale tallasin. Surm prügiauto rataste all ei ole ei kõige väärikam ega ka seksikam perspektiiv siitilmast lahkumiseks.
Minu meelest võiksime me ükskord juba otsustada ära, et me tahame olla loodussõbralikud ja rohelised. Loomulikult võib ka jalgsi liigelda, kuid see võtab palju aega ja enamik lihtsalt ei viitsi ega ei jõua. Sellepärast ongi jalgratas mõistlik alternatiiv. Selle kasutamist peaks loogiliselt võttes soodustama, mitte takistama.
Vaid sõiduteel sõitma sundimine ei ole aga kindlasti selle soodustamine. Kõnniteel sõitmise keelamine ja trahvimine samuti mitte. Jalgratturid ja jalakäijad on enne saanud kõnniteedel koos liigeldes läbi ja saavad ka edaspidi, sest ratturid laias laastus on hoolsamad liiklejad, kui autojuhid. Lisaks ei ümbritse neid tonn metalli ning kui nad väiksegi kõksu teevad, saavad nad ka piisavalt haiget.
Verine põlv või mõni muu füüsiline vigastus mõjub aga alati palju distsiplineerivamalt, kui tobe seadus või abstraktne keeld.
