Toomas Verrev: Hüvasti, õllekõht!

Viimasel ajal võib meediast lugeda vaid seda, kui tuksis kõik on. Majandus on omadega upakil, iga nädal lisandub tuhandeid töötuid, palk langeb ja üldse on kõik halb, kallis, masendav ja lootusetu. Isegi poliitikud oma nageluste ja sigadustega ei suuda enam masendunud ajus reaktsioone tekitada.

Eks igale peole järgneb pohmell. Seda võiks praktilisele kogemusele tuginedes teada ka iga aktiivsema loomuga põhikoolilõpetaja. Ning oleme ausad: kas siis meie omal ajal ei teadnud? Tegelikult on tore, et majandus-Eestist on saamas midagi muud.

Loomulikult ei keela keegi, käed rüpes, uuest majanduskasvust unistada, nagu prohvet Maltsvet, kes valget laeva ootas. Mõned swedpankurid kütavadki lootusi, et midagi hakkab juhtuma –hoolimata sellest, et mõistusevastane on unistada majanduskasvust, kui ei ole majandust, mis kasvada võiks. Jätkusuutlik majandus ja kinnisvaraga äritsemine ei ole ju üks ja seesama.

Kuid millelegi peab ju lootma, kui autoliising nöörib eelarvet, eriti kui masin üle kahe aasta vana, aga kasko kallis ning bensiini ka päris tasuta ei saa. Üks lahendus on jääda depresseeruma auto- ning kontoritoolile, meel must ja rasv naha alla kogunemas, aju laisalt roosast tulevikust unistamas.

Kui kogu aeg on kiire, siis ei viitsi tõesti hommikuti pikalt jamada, lihtsam on akna all olevasse autosse hüpata ja otse kontorisse sõita. Lõunapausil töölissööklasse ja siis tagasi oma pangale kuuluvasse koju. Nii et päeva saab õhtusse, liikudes vaid paarsada meetrit. Nagu mingi invaliid. Rääkimata kõhust ees ja elustiili mõjust reproduktiivorganite tööle.

Kuid on ka teine võimalus. Eriti kui kalendrisse ja aknast välja vaadata. Ma ise mõtlesin, et kui juba elada, siis elada täisväärtuslikult. Maailm on ju meie mõtete tulemus. Ning tegelikult läheb meil just nii hästi või halvasti, kui hästi või halvasti me tunneme, et läheb.

Õllekõht ja närbunud lihased ei ole aga kohe kindlasti täisväärtusliku elu tunnused. Eriti veel, kui nooruses on end üksjagu liigutatud ning oldud pigem ala- kui ülekaaluline. Ning hoolimata sellest, et paljud naised peavad õllekõhtu seksikaks, on ikkagi vastik, kui püksid vöökohalt pigistavad.

Sellepärast otsustasin, et sõidan autoga vaid äärmistel juhtudel. Kuna ka ühistransport ei ole enam ammu odav, otsustasin hiljuti hakata tööl käima jalgrattaga. Mis siis, et siis oli veel jää maas ja tänaseks olen rattaga sõitnud nii lumes, tuules kui ka tormis.

Kuid ilmal ei ole mingit tähtsust. Pärast kiiret varahommikust kümnekilomeetrist spurti kontorisse on pea selge ja keha tööindu täis. Eriti pärast mõnusat värskendavat dušši. Mõelge veel, milline kokkuhoid veearvetelt!

Ning õhtul ei pea autoga trenni sõitma – aga ega trenngi tasuta ole –, saab otse sõita maanteele, ja kui lumi päriselt ära sulanud, siis metsa, et seal paar kiiremat ringi teha. Õhtul on mõnus surin lihastes ja tunne, et midagi on ära tehtud.

Öeldakse küll, et liiklus Tallinnas on õudne ja tänavad meenutavad kuumaastikku, ent kui liikled ise mõistuspäraselt, siis ei juhtu midagi hirmsat. Jalakäijad pole küll eriti mõistvad, aga neile võib alati motiveerivalt röögatada, kui kellukest lenksul ei ole.

Tänavad on tõesti augulised, kuid parem on lõhkuda ratast kui autot. Pealegi ei ole ma veel kuulnud, et kellelegi oleks õnnestunud ratas tänavaaukudes kaheksaks sõita, auto amorte olen aga pidanud vahetama küll. Rääkimata veel parkimistrahvidest, mida rattaga karta ei ole. Igatahes on tuju parem ja elu värvilisem siis, kui sõidan rattaga.