Teen siinkohal edasihüppe ja seon edukuse mõiste riigi mõistega. Mida edukamad me oleme, seda edukam on meie riik. Teistpidi — riik seab meie edukusele piirid. Seega üritan keskenduda mõningatele ebakohtadele riigis, millede mitte suurem rõhutamine, vaid tõsisem teadvustamine võiks viia meid kõiki kodanikena kindlamini rahulolu ja õnnelikkuse radadele.

1) Eestil pole ülevaadet oma varadest. See on röövkapitalismi kõige kindlam sammas. Taasiseseisvumisaastate esimene avalik saladus oli see, et kõik röövisid kõiki — rööviti riiki. Naljalt ei taha keegi ettevõtjatest avalikustada, kuidas teeniti oma esimene miljon.

2) Korraliku haridussüsteemi puudumine. Tööjõuturg ja hariduse väljastamine pole vastavuses. See soodustab ajude äravoolu, mis teeb teistpidi välja selle, et raisatakse ressursse (pingutused hea hariduse andmiseks).

3) Ülo Vooglaid on teinud õige märkuse, et riigis ei kehti ikka veel personaalse vastutuse printsiipi. Mõelge, kui palju efektiivsemaks muutuks valitsusorganite või kohalike omavalitsuste töö, kui siduda otsustajad otseselt nende poolt tehtavate otsustega.

4) Eesmärgistatus ja tagasiside. Nii nagu elule tuleb anda eesmärk (loe: mõte), peab endale selgeks tegema ühiskond, mille nimel rikkusi kokku üldse aetakse.

5) Professionaalsus. Mulle meeldib Jaapani näide, kus ühiskondliku kokkuleppe korras on võimuohjad usaldatud vaid kõige andekamate kätte. See eeldab muidugi iseenese väärtuse tundmist, kuid professionaalsus pole ju Eestis lauspuudulik, et jätkuvalt olla truu onupojapoliitikale.

6) Ühe tõsisema probleemina nägi Eestit külastanud Francis Fukuyama usalduse puudumist, sest see vähendab inimeste võimet koos töötada. Eesti ja Venemaa arengutaseme vahe tulenebki üldises plaanis sellest, et meie ühiskonda annab igal tasandil rohkem usaldada.

7) Märksõnadeks on veel sotsiaalne kapital ja ühiskondlik kokkulepe. Sotsiaalne kapital tähendabki inimeste võimet koos töötada. Selle aluseks on kollektiivne uskumine millessegi, mis teistpidi ongi ühiskondlik kokkulepe. Me seame endale eesmärgid ja lepime kokku, et ühiskonna nimel peame nendest ka kinni.

Kuigi Prantsusmaal valitsenud Päikesekuningas oli oma rahvale paras siga, on ta meile pärandanud pealtnäha lihtsakoelise sõnumi: “Riik — see olen mina.” Tahan öelda, et kõik eelpooltoodud tähelepanekud on sümboolsed selles mõttes, et kehtivad interpretatsioonis meie endi kui isikute kohta. Kui suudame endale selgeks teha nende väidete põhisisu ja mis veelgi olulisem, nendest ka kinni pidada, siis oleme astunud ühe suure sammu ligemale stabiilsusele, mis iseenesest ongi rahulolu garant.