Toomas Schvak: Eestikeelse entsüklopeedia tõus ja langus
Esimene katse anda välja eestikeelne üldentsüklopeedia tehti peatselt pärast seda, kui rahvuslik ärkamisaeg oli pannud aluse eesti haritlaskonnale. Aastatel 1900–1906 Karl August Hermanni välja antud “Eesti üleüldise teaduse raamat” ei jõudnud kaugemale kahest köitest ja E-tähest, kuid algus oli tehtud.
Teatmekirjanduse levik sai hoo sisse Eesti Vabariigis, kus 1930. aastatel ilmus isegi kaks konkureerivat üldentsüklopeediat. Nende koostamisel osalenud autorite ja toimetajate kogemusele tuginedes anti hiljem välja esimene “Eesti nõukogude entsüklopeedia” ning tehti katsetused vaba ja sõltumatu “Eesti entsüklopeedia” taastamiseks eksiilis. Viimased jäid kahjuks taas poolikuks.
Kõige selle taustal tuleb nukra pilguga vaadata eestikeelse üldentsüklopeedia tänast olukorda. Sellele tiitlile pretendeerivaid inforessursse on kolm — “Eesti entsüklopeedia”, “TEA entsüklopeedia” ja Vikipeedia — kuid ükski neist ei suuda täna olla teatmevaramu, mille abil teadmistejanuline lugeja võiks oma infovajadust piisavalt rahuldada.
Enne hetkeolukorra kirjeldust vastan ennetavalt põhimõttelisele küsimusele, milleks ingliskeelse teabe vaba kättesaadavuse tingimustes üldse ponnistada kuluka ja töömahuka eestikeelse üldteatmeteose koostamise nimel? Seda küsimust ei saa tegelikult lahutada debatist, mis käib eestikeelse kõrghariduse vajalikkuse üle. Sarnaselt emakeelse kõrgharidusega kuulub ka emakeelne üldteadmiste kompendium, mida üks üldentsüklopeedia oma olemuselt on, kultuurrahvaks olemise tingimuste hulka.
Kuigi teadlased ja spetsialistid saavad põhiosa oma erialastest teadmistest võõrkeelsest kirjandusest, ei olegi nemad üldentsüklopeedia peamiseks sihtrühmaks. See on eelkõige haritud kodanike teadmiste varamu, mille poole ka seesama ekspert võib alati pöörduda kui tal tekib vajadus täpsustada mõistet või fakti, mis ei puutu otseselt tema igapäevategevusse. Nii on üldentsüklopeedial olemas ühtaegu nii praktiline väärtus kui ka tähendus rahvuskultuuri sümbolina.
Millises seisus on tänane eestikeelne üldentsüklopeedia? Kui rääkida trükientsüklopeediatest, mille roll tänasel digiajastul ei ole kindlasti sama, mis varem, eelkõige nende kiire aegumise tõttu, siis “Eesti entsüklopeedia” viimane köide ilmus aastal 2007. Kindlasti ei saa seda teost tervikuna pidada ajakohaseks ega isegi terviklikuks, sest ilmumiseks kulus kokku 22 aastat, mille kestel jõudis muutuda ka riigikord.
Natuke aitavad hädast välja Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt aastatel 2001 ja 2006 turule toodud “Väike entsüklopeedia”, ent seal sisaldub siiski minimaalne hulk teavet minimaalse arvu märksõnade kohta. Eesti Entsüklopeediakirjastus on tänaseks pankrotis ja lootust, et sealt võiks ilmuda “Eesti entsüklopeedia” uus väljaanne, ei ole.
Alates 2008. aastast ilmuv “TEA entsüklopeedia” on julge algatus, mis põhineb ainult erakapitalil ja millel erinevalt “Eesti entsüklopeediast” ei olnud võimalik kasutada varasemaid andmepankasid, kuid siin avaldub ka selle nõrkus. Kolme ilmumisaastaga on jõutud välja anda kuus köidet, mis niivõrd töömahuka teose puhul ei ole sugugi halb tulemus ja mille eest on TEA entsüklopeediatoimetus ära teeninud kiituse, kuid mis ei vasta kirjastaja poolt tellijatele lubatud ilmumisgraafikule. Kui peaks juhtuma, et ühel päeval jõutaksegi ilmumisgraafikusse tagasi, mida siinkirjutaja hinnangul on võimalik saavutada vaid oluliste kadudega kvaliteedis, siis ei muuda see hetkeolukorda, kus “TEA entsüklopeediast” on võimalik leida teavet vaid F-tähe alguseni.
Digitaalsete entsüklopeediate osas on asi mõnevõrra parem, sest siin on olemas Vikipeedia, vabatahtlike poolt koostatav tasuta veebientsüklopeedia, mis mitte ainult ei kasva pidevalt (kirjutamise hetkel on seal 86 220 artiklit), vaid ka uueneb jooksvalt. Just nimelt andmete uuendamise kiirus ja lihtsus on tänapäeval digitaalse entsüklopeedia üks peamisi eeliseid trükientsüklopeedia ees, lisaks võimalus linkida artikleid omavahel ja luua seoseid teiste infoallikatega, kartmata mahtudest tulenevaid piiranguid ja tundmata vajadust järgida alfabeetilist ülesehitust.
Digitaalne versioon entsüklopeediast on olemas ka TEA Kirjastusel, kuid suures plaanis järgib see trükientsüklopeedia alfabeetilise koostamise põhimõtet ega sisalda tähestikus kaugemal paiknevat materjali. Riigi toetusel digiteerib “Eesti entsüklopeediat” pankrotistunud Eesti Entsüklopeediakirjastuse baasil loodud MTÜ Entsüklopeedia. Nende plaan on teha entsüklopeedia sisu esialgu kättesaadavaks muutmata kujul ja hakata selle uuendamisega tegelema hilisemas etapis.
Nii jääb ainsaks kogu tähestikku hõlmavaks ja ajakohaseks teatmeallikaks ikkagi Vikipeedia, mida kummitavad aga selle avatusest ja vabatahtlikkusel põhinevast koostöömudelist tulenevad probleemid: artiklite ebaühtlane tase, kõrvalekalded proportsioonides, usaldusväärsuse ja erapooletuse küsimused. Mitte et neid probleeme traditsiooniliste, kindla hierarhia ja professionaalsete toimetajatega entsüklopeediates ei esine, kuid need on avalikkuse eest varjatud (erinevalt Vikipeediast näeb seal kasutaja ainult lõplikku tulemust, mitte selleni jõudmise protsessi) ja kohustuslik mitmetasandiline toimetamine pakub teatud lisagarantiisid kvaliteedi tagamisel.
Nii peab tavakasutaja traditsioonilist entsüklopeediat usaldusväärsemaks, kuigi rahvusvahelised uuringud on näidanud, et vähemalt inglise ja saksa keeleruumis olulist vahet artiklite kvaliteedis ei ole. Vigu on kõikjal, ka akadeemikute koostatud entsüklopeediates.
Kui kultuuriväärtusliku trükitoodangu väljaandmist on Eesti riik järjepidevalt toetanud, siis digitaalse sisu loomisele on tähelepanu pöörama hakatud alles viimase kümnendi teisel poolel. Veel 2003. aastal peetud esimesel infopoliitika foorumil võis Tartu Ülikooli Raamatukogu esindaja tabavalt märkida, et riigi infopoliitika on Eestis siiani olnud kaablivedamise poliitika, s.t suunatud telekommunikatsioonide taristu rajamisele. Digitaalse sisutööstuse ja trükiste digiteerimise toetamine on suhteliselt hiline prioriteet, mida on kindlasti mõjutanud Euroopa Komisjoni surve Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustele.
Kooskõlas viimase tegevussuunaga eraldati sügisel 2010 Euroopa Liidu struktuurifondist mittetulundusühingule Entsüklopeedia “Eesti entsüklopeedia” digiteerimiseks 6,7 miljonit krooni. Kuigi tegemist on hea algatusega, võib selle kohta esitada ka mitmeid küsimusi, mille seast peamine on see: kas riik oleks võinud valida mõne muu ja võib-olla parema lahenduse, et eestikeelsele üldentsüklopeediale uus hingamine anda?
Kui pidada väärtuslikuks seda, et Eestis ilmuks teise iseseisvusaja kestel vähemalt üks terviklik, vaba ja sõltumatu üldentsüklopeedia nii raamatu kui veebiväljaandena, siis oleks riigil tasunud pigem investeerida “TEA entsüklopeedia” toetamisse, kus taolise kahes vormis teatmeteose koostamine juba toimub. See oleks olnud kooskõlas ka kaasaja suundumusega optimeerida avaliku sektori investeeringuid, kasutades avaliku ja erasektori partnerlust (public-private partnership, PPP).
Ent kuidas toetada kedagi, kes on selgesõnaliselt teatanud, et ta oma toote sõltumatuse ja elujõulisuse tagamiseks ei vaja ega taha riiklikku toetust? Viitan TEA Kirjastuse omaniku intervjuule aastast 2007, kus ta kinnitas, et riiklikku toetust ta ei küsi ega kavatsegi seda teha. Teiseks on küllaltki madal olnud ka “TEA entsüklopeedia” maine, tõsi, seda veidi ebaõiglaselt. “Eesti entsüklopeediat” ei ole kunagi taolisele kriitikale allutatud, mistõttu seal sisalduvad vead on teada-tuntud ainult valdkonna ekspertidele, samal ajal kui “TEA entsüklopeedia” esimeste köidete sisu on ajakirjanduse veergudel detailselt analüüsitud.
Kui aga rääkida ainult digitaalse entsüklopeedia toetamisest, siis oleks riik võinud kaaluda ka partnerlust eestikeelse Vikipeedia arendamisel osaleva mittetulundusühinguga Wikimedia Eesti või siis Vikipeedia täiendamiseks raha eraldamist Eesti teadusasutustele, et nad panustaksid sellesse oma akadeemilist personali ja üliõpilaskonda kasutades. See oleks taganud entsüklopeedia arendamise kõige läbipaistvamal viisil ja garanteerinud selle alalise tasuta kättesaadavuse avalikkusele.
Ometi nägi eelmine koalitsioonileping ette nimelt “Eesti entsüklopeedia” digiteerimise rahastamise ja lõpuks eraldati struktuurifondi toetus mittetulundusühingule, mille taga seisab pankrotti lastud Eesti Entsüklopeediakirjastuse omanik ja tegevjuht. Paljudel on tekkinud mulje, et riiklikke institutsioone ei ole esmajärjekorras motiveerinud mure eestikeelse üldentsüklopeedia arendamise ja püsimise pärast, vaid pigem mõne eraisiku huvide jätkuv eelistamine avalikule huvile. Oma osa selle mulje tekkimisel on ka otsuste ja nende tagamaade puudulikul tutvustamisel.
Unistus ajakohasest ja täpsest eestikeelsest üldentsüklopeediast on sama visa kaduma nagu soov omandada haridust emakeeles. Kahjuks näib, et selle unistuse täitumiseni võib minna veel aastaid ja parim võimalus õnnestumiseks on üldse mitte avaliku ega erasektori rahadega arendatavatel suurprojektidel, vaid suures osas üksikisikute entusiasmil põhineval vabatahtlikul algatusel nimega Vikipeedia, millesse iga eestlane saab ka soovi korral oma võimete ja võimaluste kohaselt panustada.
Autor on kauaaegne Vikipeedia kaastööline ja administraator, aastatel 2010–2011 töötanud ka “TEA entsüklopeedia” peatoimetajana. Artikkel kajastab autori isiklikku arvamust.
