Esiteks: eutanaasiaseadus pole kindlasti mõeldud kõigile neile, keda piinavad enesetapumõtted, vaid neile, keda meditsiin ei suuda päästa. Nagu ma oma artiklis ka kirjutasin, on kogu protsess pikaks venitatud, selle eesmärgiks pole mitte kibekähku mürgisüsti tegemine, vaid eutanaasia kasuks otsustanule (letaalselt haigele) antakse selle jooksul taktitundeliselt märku elu jätkamise võimalusest ka siis, kui lootust pole.

Eutanaasia on ja jääb perekeskseks, neid, kes selle kasuks otsustavad, on kindlasti vähe, ideaalis ei tohiks seda teha surijalt nõusolekut küsimata, kuid on ka seisundeid, kus pole, kellelt küsida, sest tegemist on vegetatiivse seisundiga. Siin pole ka seadusest abi.

Eutanaasia toimib siin ka ilma seaduseta, aktiivse ravi katkestamise läbi, mis ei seisne selles, et keegi mingi kruvi kuskil kinni keerab. Ma olen nõus, ma ei hakka looduseadustele (enam, rohkem) vastu. Selliste sõnadega võib seda hetke kirjeldada arsti poolt vaadatuna, patsient on juba ammu alla andnud. Nii on kogu aja tehtud ja tehakse ilmselt ka edaspidi, kuid alati arstide ja lähedaste vastastikusel kokkuleppel.

Teiseks: pole olemas sellist asja nagu abstraktne valu. Iga valu on eriline, ka hing võib ja peabki valutama. Eutanaasial pole sellega vähimatki pistmist. Kuid ka füüsilise valu meditsiiniline vähendamine pole mitte alati surma-vaba, näiteks apopleksia puhul aitab tugevate valuvaigistite (mis on riskantsed ka tervele inimesele) manustamine küll hingamist kergendada, kuid võib esile kutsuda ka surma. Arst kõnnib alati elu ja surma, halastuse ja tapmise piiril. Kindlasti on teisigi haigusi, kus nii on. Seetõttu on meedikust ravija ja surmaotsuse täideviija vahe minimaalne.

Kahtlemata on neil, kes selle ülesande enda kanda võtavad, väga raske, kuid ka Hippokratese vannet võiks minu arvates korrigeerida, kui see vajalikuks osutub. Muuseas, vanne ei kõla kõikides paikades mitte just päris identselt ning sellesse on kultuuriti/režiimiti aeg-ajalt ikka parandusi tehtud. Kõik, mida me teeme või endaga teha laseme, on tahes-tahtmata seotud surmaga.

Kolmandaks: surmaga räägitakse eelkõige inimkeeli, mitte ei maeta see haiglatesse. Eutanaasia kitsamas mõttes tähendabki eelkõige kodust keskkonda, muidugi välja arvatud juhud, kus kodune hoolitsus on tehniliselt võimatu. Heaoluühiskonnas (kuhu me varem või hiljem sattume) üksildub suremine kui selline veelgi. Mul oli juhus näha, kuidas üht isa ja vanaisa käidi haiglas vaatamas kord nädalas ning viibiti seal kindel arv minuteid, pandi lilled vaasi, kohendati patja ja lahkuti, lapselast, kes oleks vanaisa juures rohkem olla tahtnud, tõmmati varrukast. Kuidas veenda inimesi, et nii teha ei tohi?

Õnnelikud on need, kel õnnestub lahkumise hetkel hoida kalli inimese kätt. Kuid ka sellest inimlikust tundest on suurem osa enesekeskne. Viimased sõnad, mis ma oma isale ütlesin, olid sellised: „Isa, sinu kõige parem sõber on sinu juures!“ Alles siis sain aru, et kiidan iseennast, sest isa oli juba koomas. Kas ta kuulis? Mõni usub, mina mitte. Ärge pange mulle seda pahaks.

Näitamaks, kui keeruline ja inimlikult valus see küsimus on, toon veel ühe, viimase näite. Peter Singer on üks neist vähestest filosoofidest, kes on oma elu pühendanud surmale ja selle mõtestamisele kaasajal. Ta on olnud väga radikaalne ning väitnud muuhulgas seda, et kuna normaalne inimolend tunneb ja mõtleb, siis need, kes seda ei tee (ja on meditsiiniliselt sellistena identifitseeritud) pole enam inimesed ning moraalsed otsused nende suhtes ei kehti. Teisisõnu, nende kallal võib rakendada eutanaasiat. Paraku juhtus nii, et kui tema enda ema haigestus Alzheimerisse, ei suutnud ta käia oma sõnade järgi, vaid hoolitses oma ema eest elu lõpuni. Ning vabandas avalikult ja õgvendas oma vaateid. (Muuseas, see on ikka jube küll, et see haigus on muutunud eesti keeles poliitiliste mängude tagajärjel tänitamise sünonüümiks!)

Kuid just see näitab, et selline seadus on vajalik. Ka siis, kui halastussurma soovijaid peaks olema ainult üks! Seaduse vastuvõtmine tõestaks, et oleme võimelised vaatama enamat kui iseenda naba (minuga pole seda juhtunud, järelikult pole olemas) ja olema üle eelarvamustest ja usudogmadest. Võimalik, et Eesti pole selleks praegu veel valmis, küllap see nii ongi.

Kuid kelle käest siis stardiluba küsida, kas tõesti (neilt) poliitikutelt, kes veel hiljaaegu tegelesid haiglanõukogude parteistamisega? Või neilt, kes tekitasid rahalis-seisusliku kihistumise? Kas pole enamik meil praegu kehtivatest seadustest võetud vastu enne õiget aega, justkui viibiksime juba „paradiisis“, kuid mille tagajärjel inimesed kannatavad? Olen veendunud, et säärane seadus ei teeks kellelegi mingit kahju ega sunniks kedagi tegudeks, mida ta teha ei soovi. Mis ka ei ole, ühelgi juhul ei tohi lasta tekkida olukorda, kus mõni „elusalt surnu“ taritakse parlamenti, et ta seal paluks, et tal lastaks surra! Ja lahkuda sealt EI-ga! Paraku on seda Euroopa parlamentides paar korda juhtunud.

Edusammud geneetikas, aga ka meditsiinis üldse on toonud kaasa paljude varem ravimatute haiguste osalisegi ravi, mis igal konkreetsel juhul tähendab „loomulikuma surma“ osakaalu suurenemist. Just nii on korrektne öelda, sest ühegi raskelt haige surm (ega ka elu) kelle valusid või tõbe ennast medikamentidega leevendatakse, pole kunagi olnud loomulik. Ning ühelgi juhul ei tohiks surm olla tehnika teha, vaid selle juures peab olema inimene, olgu siis lähedane või veidi kaugem (me kõik oleme sugulased!), kes valdab suremise kunsti. Ma usun, et selle valdajaid/julgejaid leidub. Neid on võimalik ka kasvatada.

Kõigil neil, kes pole surma oma silmaga näinud, soovitan lugeda Tolstoi „Anna Kareninat.“ (L. N. Tolstoi. Kogutud teosed neljateistkümnes köites. Tallinn 1957, IX köide, lk 78-82) Seal on kõik väga täpselt kirjas.

Liitu