Toomas Luhats: Erikoolis pole keegi läbinisti halb
Kutid on suuremas osas siilisoengutega või täiesti kiilakad. Mõned pisemad, teised suuremad. Enamusel on mõni tätoveering. Ka 10-aastastel. Mitmed on jäänud vahele liiminuusutamisega, kui juba ka mitte mõne kangema meelemürgiga.
Riided poiste seljas on aga puhtad, näod rõõmsad, enamusel jutt mõistlik ja sorav. Kõige rohkem meeldib neile jalgpalli ja korvpalli mängida — arvutiasjandus istub ka.
Erikooli sattumise põhjused on igaühel erinevad. Mõnel on isa-ema joodikud, teised ei tea oma isast emast midagi, kolmas on kõva kakleja, neljas hüperaktiivne. See aga, mis kõiki poisse ühendab, on kuritöö — enamasti pisivargus. Päris niisama pole seal keegi.
Nii jube kahju on kuttidest. Keegi meist pole lõpuni hea või halb. Ei ole ka need “pahad poisid” oma hinges läbinisti halvad. Nii, nagu me kõik, soovivad ka nemad armastust, hoolt, head sõna, innustamist. Vahel isegi pai või riidlemist. Kodust nad seda aga reeglina ei saa.
Õnneks mõned positiivsed erandid siiski on, kuid sageli ei oota neid kodus midagi enamat peale peksu, sitaste riiete ja haavade. Hingehaavade, mis kõige valusamad ja teevad lõpuks kalgiks, hoolimatuks, julmaks ning panevad edasi haiget tegema haiget tegemise pärast.
Parim, mis kirjeldatud noortega juhtub, ongi tegelikult Tapa erikool. Hea söök, tublid töötajad, kasvatajad, järelvalvetöötajad, õpetajad jne. Olin üsna üllatunud kui palju toredaid inimesi erikoolis töötab. See kool on teatud mõttes nagu üks suur pere või siis oaas, mis pakub kaitset. Ei löö, vaid räägib, karistab asja pärast ja — vaatamata kõigele — õpetab ja hoiab. Vähemalt püüab.
Erikoolis olemine ei muuda poisse kurjemaks. Kurvemaks ja kurjemaks muudab neid kodus oldud aeg. Aeg, mil poistest ei hoolita, mil tegelikult kedagi ei koti, mis neist lastest saab. Vanematel on tavaliselt omal nii suured mured, et lapsed on lihtsalt ees kui ballast, mis tahab süüa, mis nõuab tähelepanu, riideid, ehk isegi mingeid asju. Ja see ajab nende vanemad veel rohkem närvi.
Öeldakse, et lapsed kordavat oma vanemate vigu. Nii tavaliselt juhtubki. Me muutume, tahame me seda või mitte, vananedes oma emade-isade sarnasteks. Erandeid on, kuid vähe. Vaid 10% Tapa erikooli poistest suudab hoiduda ahelast, mille lõpp on vanglas. Tegelikult on see hea protsent, kuid võiks olla oluliselt suurem.
Soomes kuuldavasti toimivat selline ahel, kus erikooli sattunud lapse vanematega hakkavad tegelema vastavad ametnikud. Poiss läheb erikooli, ametnikud tema koju ning teevad nii-öeda “kodu korda”, vähemalt üritavad. Erikoolist naasnuna leiab laps eest muutunud keskkonna. See on üks võimalus, ent meil läheb sinnani jõudmiseks ilmselt veel aega.
Kuidas siis aidata? Kuis oleks võimalik päästa rohkem poisse?
Paljud erikooli sattunud noored väga ei soovigi sealt koju minna. Tapal on olnud juhtumeid, mil kutid ootavad kottidega kooli ukse taga kohtu määruse jõustumist, et saaks kooli tagasi minna ja ei peaks elama kodus (loe: tänaval).
Ehk oleks lahendus see, et erikooli määratud lastel ongi võimalik koolis (internaadis) olla kuni kooliaja lõpuni? Tihe väljaskäimine ei tule kasuks. Pigem vastupidi… Loomulikult on vaja käia matkamas, osaleda koolivälistes tegevustes nagu laagrites jne — seda kõike muide tehakse Tapa erikoolis päris palju.
Kui kool on läbi, võiks lahendus äkki sõjaväes peituda ? Ehk mitte ahel erikool-noortevangla-vangla, vaid erikool-sõjavägi. Millegipärast on mul usku Eesti sõjaväkke, mis tundub olevat samuti nagu pere, mis hoiab omasid ja võiks vabalt olla uueks pereks ka neile poistele. Pärast kooli algav ajateenistus ning võimalus jääda üleajateenijaks oleks üks variant elada korralikult. Sõjaväe distsipliin võib aidata neil ennast leida ning olla üsna loomulik ja arusaadav jätk erikooli lõpetajale?
Teise ideena võiks alustada mentoriprogrammiga, mille raames iga paari nädala tagant külastab Tapa erikooli mõni tubli inimene — sportlane, sõjaväelane, poliitik, teadlane, näitleja jne — kes veedaks poistega kasvõi pool päeva. Kõigepealt einestaks koos nendega, misjärel võiks tunnikese kõneleda ja koos mõtiskleda. Kui ETV võttegrupp oli erikoolis, siis noored lausa põlesid soovist kaasa lüüa, aidata teha midagi koos — kasvõi lihtsalt vaadata.
Kolmas mõte. Enamus erikooli poistest joonistab väga hästi. Seda annet annaks kindlasti oluliselt rohkem rakendada.
Kui tihtipeale kasutatakse kommenteerimisvõimalust kellegi kohta halvasti ütlemiseks, siis sel korral ma kutsun kõiki üles välja pakkuma häid ideid. Uskuge mind, ka Tapa erikooli inimesed loevad seda lugu. Pangem siis kommentaariks mõni mõte, kuidas neid aidata, et poistes peituv potentsiaal saaks positiivselt rakenduda. Nähkem neis noortes inimesi. Mitte kohe ja ainult pätte.
Ma ei ole naiivne. Tean suurepäraselt, et suurem osa kuttidest liigub õõvastava järjekindlusega vangla poole. Sellest hoolimata, hoian Tapa erikooli poistele pöialt, et rukkipõllul oleks püüdjaid — sest kuristik on endiselt suur ja sügav.
