Toomas Lepp: Reformierakonnast ja lumpenproletariaadist
See pole mitte esimene kord. Reformierakond on kord (2006) juba vabandanud selle väljendi kasutamise eest. Tol korral polnud Rein Lang aga valitsuse liige. Kultuuriministrilt ootaks siiski emakeelseid väljendusi, mitte marksistlikke plahvatusi.
Lumpenproletariaat ehk kaltsakluse mõistet tunneb ainult inimene, kes on õppinud marksisimi. Lääne-Euroopas niisugust väljendit eriti ei tunta. Lang kasutab seda ilmselt inimeste kohta, kes kogu aeg kritiseerivad ja millegagi rahul pole. Praeguses kontekstis siis praeguse valitsusega, elukorraldusega, presidendiga, riigikoguga jne.
Kes siis on need peamised avalikud kritiseeerijad, kelle sõnakasutus Langi lämmatab, kas:
- Sven Mikser: “Valitsuse ülbus viib Eesti poliitilisse kriisi” ja teised sotsid, kes mäkke rühkides särki enam ilmselt ei vaheta"?
- Edgar Savisaar: “Inimesed lahkuvad, otsides mitte paremaid jahimaid, vaid kohta, kus ellu jääda” ja Keskerakond, kellele Ansipile vastandumise jõud on terve poliitika."
- Juhan Kivirähk, kes peab peaministrit poliitilise diskussiooni lämmatajaks.
- Andrus Saar: “Kodanikuühiskond on muutunud tugevaks ning rahval on saanud demokraatlikus vormis autoritaarsest riigijuhtimisest villand."
Üks esimesi, kes nö omadest Ansipi kohta kriitikat hakkas tegema, oli ootamatult Priit Hõbemägi - juba oktoobros 2011. “Mida aeg edasi, seda rohkem eraldub osa valitsusest Eesti tegelikkusest, sulgedes silmad ja kõrvad avalikkuses valitsevale rahulolematusele”.
Kindlasti pole taoline “lumpenlik” sõnakasutus meeltmööda ei presdiendile ega ka ministritele. Oleme ju AAA+ riik.
Tänaseks on sõnaksutused muutunud kriitikanooltest aatomipommiplahvatuseks/pro: lumpenproletariaadi kisaks.
Kriitikatulvast kohkund peaministrile läks see hinge. Ta püüdis vabandada, selgitada olnut. Minu arvates oli tema peoeelne kõne, mis rääkis väsimusest, siiras. Ansipi kehakeel Vanemuise saalis rääkis löödud, vähemalt pettunud inimesest. Usun, et tegelikult ei tema ega Rein Lang ei mõista, kuidas võib edukat tiigerriiki ja kanstler Merkeli lauakaaslast üldse kritiseerida. Minu arvates võiks peaminister vähem kuulata Rein Langi nõuandeid ning appi võtta ehk mõne sotsioloogi.
Mart Siimanni valituses oli neid abiks mitu ja ma kuidagi ei mäleta, et Siimann oleks julgenud rahvast mõnitada kriitika või isegi virisemise pärast. Niisiis - Ansip ähvardas lahkuda, aga see oli vaid sõnum nõrganärvilisele lumpenile: ehk said rahulduse ja jäävad vait. Hõbemäe pakutud et “peaminister lunastas indulgentsi” eeldab peaministri kavalust ja rahva leppimist aga liiga palju on neid, kel “kogunend vimm” ning kahetsemine enam ei aita.
Rahvas korraldab streigi ja see pole enam mingi lumpeni virisemine vaid kindel revolutsiooniline situatsioon kui Langi moodi marksistlikult väljenduda.
Langi erakonnakaaslane Helmer Jõgi on kord (2006) juba Langi lumpeniavalduse hukka mõistnud:
“Poliitilises kõnepruugis – vähemasti korrektsed poliitikud ja demokraatlikus riigis – seda väljendit kasutada ei tohiks. See on negatiivse märgiga või halva varjundiga sõna ja ühiskond peab kõikidest oma liikmetest hoolima.
Kuna minister on nüüdseks kasutanud väljendit rahva halvustamiseks korduvalt, siis võiks Helmer Jõgile viidates küsida: kas Rein Langi näol on tegemist ebakorrektse poliitikuga või elame hoopis ebademokraatlikus riigis?
Priit Hõbemägi kirjutas siinsamas juba oktoobris 2011: “Ansipit ootab Araabia kevad.”
Tappev ennustus. Lumpenlikult proletaarne.
