Toomas Lepp: Elekter rahva ja seadusandjate vahel
Paljud küsimused on aga vastuseta — näiteks et miks on nii, et riik ei suuda tagada põhiseaduse toimimist?
Õiguskantsler on 21. juulil kirjutanud ühes kirjas niisuguse rea: “Riigi ülesanne ei ole tagada turgu valitseva ettevõtja jaoks maksimaalse tulu saavutamine ja seda tarbijate arvel.”
Samas ütleb õiguskantsler veel: “Eesti riik on Euroopa Liitu astudes võtnud endale kohustuse tagada tarbijate õigused. Seega on tarbija kaitsmine riigi kohustus ja seda kohustust saab riik täita üksnes läbi õiglase ja tarbijate huve kaitsva regulatsiooni kehtestamise.”
Teades, et elektri hindadest rääkides näib asi halb, on riigikogu liige Igor Gräzin viimastel päevadel teravalt sõna võtnud. Ka tema on selles küsimuses pöördunud õiguskantsleri poole, sest normaalne riigikogu liige peabki tegelema rahva kaitsmisega.
Siiani on elektri hinna ja energiamajandusega ennastsalgavalt tegelnud Keskerakond. Meenutagem kas või eelmisel aastal korraldatud suurejoonelist selleteemalist konverentsi Eesti Energia börsilemineku vastu, kus muide esines ka Sandor Liive. Börs jäi tookord ära.
Keskerakonna programmis on niisugune põhimõte: “Eesti Keskerakond taunib tavakodaniku suhtes vaenulikke üleskutseid riigi „kokkutõmbamisele“, maksude olulisele vähendamisele ja riigi funktsioonide ärilisele alusele viimisele.” Siinkohal leiab Keskerakond küll Gräzinis endale liitlase.
Sven Mikserile võiks meelde tuletada jällegi ridu tema enda erakonna programmist:
“Meie tegevuse ülim eesmärk on ühiskonna iga liikme hea ning väärikas elu, sõltumata tema tegevusalast ja sellest, kas ta tegutseb linnas või maal.”
“Me taotleme iga inimese teokat osalemist oma elu ja oma riigi saatuse kujundamises.”
“Peame otstarbekaks energiaettevõtetes riigi sellise osaluse säilitamist, mis lisaks seadusandlusest tulenevatele võimalustele tagab riigile õiguse mõjutada energeetika arengut.”
Kas SDE olupoliitika on need põhimõtted unustanud?
Head riigikogu liikmed, pingutage natuke, jooge Igoriga üks kann, jooge Edgariga üks kann, jooge Sveniga üks kann ja mõelge, mis on teie võimuses, et rahvas saaks omal maal elada pideva (monopolide)hirmuta.
Kui Sandor Liivel jätkub kapitalistina (ta võiks ju teada, et palka maksab talle ikkagi veel Eesti rahvas) ülbust öelda, et oleks rumal jätta hinnatõsu taotlemata, siis oleks Riigikogu liikmetel rumal jätta seadused muurtmata.
Ei pea ju riigiettevõtet käsitama äriühinguna, on ka teisi võimalusi. Kas saab olla midagi jaburamat kui istuda põlevkivi peal, mis on meie — rahva — oma ja minna vabaturule? See kõlab mõnele peaaegu et vabasurma minekuna. Jah, 2013. aastal avanevad kapitalismi õied, mis ammutavad oma brutaalse ilu garanteeritud turust. Mis siis, et maksvad turuosalised on oma riigi vaesed kodanikud. Ikkagi turg.
Elektri hinna ja selle kujundamise küsimus ei ole enam poliitiline, vaid küsimus terve mõistuse võidulepääsust.
Paduliberaal Igor Gräzin teeb ette puust ja siniselt (punaselt ei kõlba tema puhul öelda), “et riigi omandi käsutajad (juhatused ja nõukogud) peavad endale selgelt aru andma: nende käes olevat vara ei ole vaja selle vara kasvatamiseks ja heade rahaliste näitajate saavutamiseks, vaid selleks, et realiseeruksid sotsiaalsed ja sotsiaal-majanduseesmärgid, mis on riigil nendes valdkondades olemas.” Ta viitab ka raskele mentaalsele probleemile meie äriseadustikus — valitsusliige on üldkoosolek ühes isikus, kes hääletab elektrooniliselt ja kutsub ennast kokku…
Edgar ja Sven, te leiate kindlasti peale Igori ka teisi riigikogu liikmeid, kelle võimuses on süsteemi muuta. Saage kokku ja tooge see riik rahva juurde. Põhiseaduses on ju kõik nii kenasti kirjas. Ja Juhan Parts ärgu kutsugu, vaid võtku end kokku ja täitku kas või kümme protsenti sellest, mida IRL on kokku lubanud monopolide ülevõimu murdmisest ja kodukulude madalal hoidmisest.
Sooviksin tõesti, et ühe Delfi kommija, kes Gräziniga unisoonis esineb, soov täide läheks: “Eesti Energia, mis on sisuliselt monopoolne taristuettevõte, st riigikodanike poolt kinnimakstud riigikodanikele hädavajalikke teenuseid pakkuv ettevõte, mille eksistentsi ainus õigustus saab olla maksimaalselt kliendisõbralikud hinnad ja teenused, ei peaks üldse mingit röögatut kasumit tekitama, vaid kogu kasum peaks minema reinvesteeringuteks”.
Ma sooviksin, et opositsioon käituks ühise rindena, leiaks endale mõttekaaslasi. Väga sooviks, et ei läheks täide teise Delfi kommija unistus: “Andke aga minna. Päris huvitav oleks teada, millal katkeb orjahingega eestlase kannatus ja tulevad samasugused tänavarahutused nagu mujal maailmas kombeks”.
