Toomas Lepp: Balti kett muutis meid kõiki

 (26)
Toomas Lepp: Balti kett muutis meid kõiki
Foto: Andres Putting

30. juulil 2009 kanti Balti kett UNESCO maailma mäluregistrisse. Balti kett on nüüdseks kõrvuti 92 inimkonna ajaloo väljapaistva sündmusega, nagu näiteks Gutenbergi piibel, Inimõiguste deklaratsioon ja Amundseni ekspeditsioon. Sellekohase uudise edastasid Eestis vaid mõned kesksed ajalehed. Postimees ega Aktuaalne kaamera seda uudiseks ei pidanud.

Koos Mati Talvikuga oli mul võimalus uue dokumentaalfilmi „Balti loorberid“ jaoks intervjueerida Balti keti 20. aastapäeva künnisel Leedus, Lätis ja Eestis persoone, kellest igaüks andis erineval moel oma panuse kommunistliku ja natsistliku käepigistuse tagajärjel okupeeritud kodumaa vabastamiseks.

See magus sõna „Vabadus“-„Priviba“-„Laisve“ sai alguse Tallinna Pika Hermanni tornist ning jõudis inimketti mööda Riiga ja Vilniuse Gediminase torni. Balti keti organiseerisid Rahvarinne, Tautas Fronte ja Sajudis. Sellest võttis osa üle kahe miljoni inimese.

Vilniuses on Sajudise muuseum, Lätis on Tautas Fronte muuseum. Eestis Rahvarinde muuseumi ei ole.

Vilniuses tähistab Leedu riik ametlikult Balti keti 20. aastapäeva. Läti president kutsus Balti riikide kodanikke ühisjooksule läbi kolme riigi. Eesti valitsust ja Eesti presidenti Balti keti juubelisündmuste organisaatorite seas ei ole.

Karksi vald koos naabritega Läti Naukseni vallast tuli mõttele püstitada Balti keti mälestuseks 6 meetri pikkune pronksist monument. Eesti ja Läti riigile tehti ettepanek asetada see riigipiirile Lilli külla, kus toimus Balti keti ajal ühismiiting. 3 meetrit jäänuks Eesti poolele, 3 meetrit jäänuks Läti poolele. Läti kooskõlastas kiiresti kõik ehitusload. Eesti mälestusmärgi püstitamiseks luba ei andnud. Alates 23. augustist 2009 seisab mälestussammas Läti poolel, meetri kaugusel Eesti piirist.

Pühapäeval toimuvad Lilli külas suured pidustused Karksi valla eestvedamisel. Eesti presidendi koduks olev Ärma talu on sealt kiviga visata. Balti keti aastapäeva korraldajad saatsid peokutse ka presidendile. President aega selleks puhuks ei leidnud.

23. augustil tähistatakse Balti keti aastapäeva ka Brüsselis. Seda teeb Tallinna linn (sic!). Nn Mini-Euroopa kaardil tähistatakse Balti keti asukoht väikeste 1:25 mõõdus olevate kujukestega.

Need on ainult mõned näited temaatikast, millega me filmi tehes pidevalt kokku puutusime — et Leedu ja Läti ajaloos on Rahvarinded väärikal kohal, Eestis nii aga pole.

Rein Taagepera ütles oma intervjuus: „Hämmastav on, et eestlastel on nagu valus laulvat revolutsiooni meenutada. Võib-olla, et eestlase iseloom on kinnine, aga laulva revolutsiooni ajal käitusid eestlased hoopis teistmoodi, nii nagu viimast 700 aastat poleks olnud… Ja tagantjärgi on neil seda eneseavamist kuidagi ebamugav meenutada.„

Mati Hint oli aga lausa kuri: „Eestis on Rahvarinde vastu algatatud nii võimas ja minule raskesti arusaadavatel põhjustel ka edukas vastukampaania, et Rahvarinde roll on õnnestunud ikkagi väga väikseks teha ja seda käsitada seda justkui mitteotsustava jõuna. Leedus on asi täiesti vastupidine. Leedus räägitakse sellest, missugust innustust nad said Eestimaa Rahvarindest, kuidas nad meie järgi tegid Sajudise, mida leedulased ametlikult nimetavad oma iseseisvusliikumiseks. Ja ka Lätis on asi palju parem, sest Lätis on ju Tautas Fronte muuseum, kuhu muide, võetakse väga lahkelt vastu ka Eestimaa Rahvarinnet puudutavaid dokumente.“

Talle sekundeeris Ülo Kaevats: „On hämmastav, et on üks seltskond, kes tahab ennast ajalukku kirjutada ja kes praegu määrab n.ö. vaimset moodi ja määrab väärtused. Nemad ei olnud selle asja tegemise sees, ei tundnud seda köögipoolt, ei tunne seda faktoloogiat, aga siiski, tarkade inimestena eitada suuri fakte… Neid lihtsalt ei käsitleta, nendest ei räägita. See valitud tee on kahetsusväärne. Me ei ole seda ära teeninud, et me peame leppima täiesti politiseeritud ajalooga.“

Tallinna Linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas andis oma hinnangu sõnadega „Kahtlemata on Balti kett Eesti, Läti ja Leedu rahvaste ühine kõige suurem aktsioon läbi ajaloo. Ta oli ka üks neist vähestest kordadest, kui väike Eesti on andnud suurematele rahvastele ja riikidele eeskuju“.

Kui laulupeolistelt küsisime, kas nad ka Balti ketti mäletavad, tõmbusid nende suud naerule ja polnud kedagi, kes ketis tol ajal polnud seisnud. Balti kett oli tõelise ühtsuse mõõdupuu.

Rein Taageperale andis kett põhjust ka tõsisemaks paralleeeliks: „Kahtlemata oli see selline asi, mis maailma tähelepanu tõmbas ja pidi tõmbama. Lisaks tundus mulle, et see oli sõjalise mobilisatsiooni eelharjutus. Et juhuks, kui on vaja mingiks jõulisemaks operatsiooniks inimesi kokku saada, siis on tehtud ülemaaline mobiliseerimisharjutus, kuidas paari päeva jooksul inimesed ükskõik kus Eesti pinnal kokku tõmmata“.

Balti keti idee autor Edgar Savisaar ütles oma intervjuus, et Balti kett ei olnud mingisugune rõõmupidu, vaid see oli sundkäik. „Meil ei olnud teist valikut. Kui me tahtsime selle MRP asjaga edasi liikuda ja kuhugi välja jõuda, siis me pidime tegema midagi niisugust, mida kogu maailm tähele paneks ja sellele reageeriks.“

Ka Savisaar pööras väga suurt tähelepanu just Balti riikide koostööle: „Kui Balti riikidel ei oleks olnud väga tihedat riiklikku koostööd, ei oleks me iseseisvaks saanudki. Sellepärast, et kogu Kremli poliitika sisu oli meie üksteisest eraldamine ja meie omavahel vastandamine. See, et me suutsime ajada üht ja sama poliitikat, oli ikkagi üks võtmekohti toonases iseseisvumisliikumises.“

Kompartei poliitbüroo ja NSV liidu valitsus sattus Balti ketist raevu. Pravdas 28. augustil 1989 ilmunud artiklis ähvardati Balti riike sama räigelt nagu peale Molotov-Ribbentropi pakti. Vaatamata sellele suutsid Balti riikide saadikud saavutada NSVLi poolse MRP kehtetuks tunnistamise est dunc.

Praegune Venemaa ei soovi seda meenutada. 20 aastat hiljem, 19. mail 2009 teatas Venemaa president Medvedev riikliku ajalookomisjoni moodustamisest.

Andrus Öövel — Balti keti meiepoolne „tegevdirektor“, ütleb oma intervjuus: „Vabadus ja iseseisvus ei ole meile jumalast antud ja see pole igavesti kestev. Me peame selle üle tõsiselt mõtetööd tegema, aga samas peab see mõtetöö meid viima konkreetsete tegudeni meie riigikaitsevõime ülesehitamisel. Kui me vaatame ajaloos tagasi, siis 1940. aasta stsenaarium valmis meie lugupeetud naabri juures kümneid aastaid enne, kui see teoks tehti. Ja mul ei ole mitte mingisuguseid kahtlusi, et samasugused strateegilised plaanid eksisteerivad ka täna. Kas me laseme neil toimida, kas me suudame olla targad ja neid ära hoida, see on küsimus, millele me peame igapäevaselt vastust otsima“.