Toomas Kümmel: VEB Fondi hoolikalt hoitud saladus jõudis päevavalgele
VEB Fondi saladus ehk Moskva Välismajanduspangas (Vnešekonombank – VEB) külmutatud korrespondentkontodelt sadade miljonite kroonide kadumise saladus tuli ootamatult päevavalgele. See on üsna koletuslik teadasaamine.
Nii kummaline kui see ka ei tunduks, aga selles tuleb tänada peaminister Andrus Ansipit ja rahandusminister Jürgen Ligi! Oleks nad üritanud tsiviliseeritud kombel täita 2011. aasta veebruari alguses jõustunud kohtuotsust VEB Fondi kohta ja asunud nõueteomanikest kannatajatega riigi nimel läbirääkimistesse, oleks see teema suure tõenäosusega olnud lõplikult summutatud. Selle asemel aga pidi riik maksma häbiväärselt trahvi kohtuotsuse täitmata jätmise pärast.
Valitsuse pakutud lahenduse võttis Riigikogu vastu otsusena, mille kohaselt VEB Fondi õigusjärglane sihtasutuse VEB varade ja nõuete müügist saadud rahaga hüvitatakse kannatajatele nende nõuded. Kannatajad väidavad põhjendatult, et SA-l VEB puudub vara ning tema väidetavaid nõudeid Välismajanduspanga vastu viimane tunnistanud ei ole. See on kirjas ka SA VEB 2010 aasta auditis. Kannatajad kaebasid selle otsuse edasi Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile, kes andis asja arutamiseks üle Riigikohtu üldkogule.
VEB Fondi päevavalgele tulnud saladus
Riigikohtu üldkogu esitas asjaomastele asutustele rea küsimusi ja sai neilt ka vastused. SA VEB oma vastuses kirjeldab dokumentaalselt külmutatud kontodelt raha kadumist. VEB Fondi moodustamisel koondati sinna nõudeid Välismajanduspanga vastu summas 853 411 524 krooni. Seisuga 31.12.2011 oli sinna järele jäänud veel 236 035 153 krooni. Seega on vahepealsetel aastatel „haihtunud“ üle 600 miljoni krooni ehk 39,5 miljonit eurot. Suurimad väljakanded toimusid aastatel 1997 – 1998.
”Venemaa Välismajanduspank palus oma 30.01.1995 kirjas Eesti Pangal esitada Venemaa residendist kontoomanike kohta informatsiooni. Toona oli selliseid VEB Fondi sertifikaadiomanikke 5 ja sertifikaate kogusummaga 36 681 561 EEK,” teatatakse SA VEB vastuses Riigikohtu üldkogule.
VEB Fondi registris seisuga 31.05.1995 on see kõik korralikult kajastatud. Nendeks ettevõteteks on registri järgi: Pank ”Bazis” (nõue 190 000 dollarit); Elegant Lodzik (400 000 dollarit); Optintorg (2 220 039 dollarit ja 305 730 franki); TSL International (0 dollarit). On muidugi iseasi, miks peab olema registris ettevõte, kellel on nõue väärtusega 0 dollarit. Kuid siin peitubki kogu saladuse võti!
”Eesti Panga poolt edastatud 05.04.1995 kirja kohaselt näidati nende Vene residentide nõuete suuruseks 453 268 912 EEK, mis andis võimaluse hilisemalt sertifikaatide loovutamise tehingute läbi realiseerida ligi 420 000 000 EEK ulatuses nõuete teostamist,” teatatakse SA VEB vastuses.
32 miljonit dollarit
Eesti Panga vastus Välismajanduspanga poolt soovitud Venemaa ettevõtete andmetega läks Tallinnast teele 5. aprillil 1995 ja sellele kirjutas alla mitte Eesti Panga president Siim Kallas, vaid tollane keskpanga asepresident Vahur Kraft. Selles on küll märgitud tema tiitliks presidendi kohusetäitja. Kirjas oli registri andmeid võltsitud ning märgitud TSL Internationali nõude suuruseks 32 327 675 dollarit!
SA VEB vastuses on ka selgitus, kelle nõuded tegelikult sellele Vene firmale kanditi: ”Läbi sellise tehingute seeria viidi läbi ka algselt Vabariigi Valitsusele ja Eesti Pangale kuulunud 360 000 000 EEK väärtuses sertifikaatidega tagatud nõuete realiseerimine. Kõik sellised nõuete iseseisvad teostamised toimusid Põhja Eesti Panga maksekorralduse alusel, Eesti Panga kinnitusel ning Venemaa Välismajanduspanga nõusolekul,“ öeldakse lakooniliselt.
Lisaks sellele selgub, et puudu on algdokumentatsioon 108,3 miljoni krooni kadumisest Välismajanduspanga külmutatud kontodelt. SA VEB väitel: „Tulenevalt Riikliku VEB Fondi ja Põhja-Eesti Panga (PEP) vahel (hilisem SEB) 11.aprill 1993 sõlmitud lepingu alusel asus Riikliku VEB Fondi arhiiv ja dokumentatsioon PEP-is. Samuti kohustus Pank oma nimel esindama Fondi suhetes Vene Välismajanduspangaga. Samuti teostas Pank Fondi raamatupidamist ja pidas arvestust Fondi kreeditoride kohta (Fondi registrit). SA VEB ja AS SEB Eesti Ühispank lõpetasid antud lepingu 21.veebruar 2008. Pank ei andnud Sihtasutusele üle nõuetekohaselt peetud registrit ning samuti puudusid mitmed algdokumendid mis ei võimaldanud korrektselt taastada kogu sertifikaatide registrit. Seetõttu on olemasolev taastatud sertifikaatide register puudulik, ning puuduvad mitmed alusdokumendid.“
Välismajanduspangas külmutatud kontode omanikuks oli PEP, mis müüdi Ühispangale, mis omakorda läks SEB panga omandusse. Seega saab loogiliselt võttes ainult SEB täna neid kontosid ka omada ja kontrollida ning seal on hoiul ka vastav dokumentatsioon. Seda üllatavam on aga SEB-i vastus Riigikohtu üldkogule, kus teatakse, et finantsasutus ei tea külmutatud kontolt raha vähenemise kohta midagi ja see info saab olla ainult SA-l VEB. Siin esitatu valguses ei saa need SEB panga väited kuidagi tõele vastata.
Rahapesu tagamaad
VEB Fondi tegevuse kontrollimise Riigikontrolli 1997. aasta akti järgi viis TSL International sama aasta suvel külmutatud kontolt välja 1 827 675 miljonit dollarit. See oli ilmselt esimene tehing, järgnesid hoopis suuremad summad. Neist suurim oli teadaolevalt 5. augustil 1998 välja kantud 20,5 miljonit dollarit.
SA VEB vastuses väidetakse, et TSL Internationalile kanditi Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga nõuded. Kui moratooriumi alla sattunud Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) ja UBB hoiustajate raha tõsteti arusaamatusse fondi, siis nende pankade eneste Moskvas külmunud raha maksti riigi poolt heldelt kinni. Kokku kulutasid Eesti Pank (100 miljonit krooni sularaha) ja valitsus (riiklikud võlakirjad, kokku 585 miljonit krooni väljamakseid) nende pankade saneerimiseks seega 685 miljonit krooni, mis oli ainult veidi vähem kui neil kahel pangal raha kokku Vnešekonombanki kinni jäi!
Saneerimise käigus tekkis valitsusel VEB Fondi sertifikaate nõudeõigusega 243,9 miljonit krooni ja Eesti pangal nõudeõigusega 103 miljonit krooni. 1996. aasta viimasel päeval teeb Tiit Vähi valitsus usinalt tööd. Peaminister Vähi salajase korraldusega volitatakse rahandusminister Mart Opmanni alla kirjutama Vabariigi Valitsuse nõude Eesti Pangale loovutamise lepingule. Valitsus andis oma nõudeõiguse 1997. aastal tasuta üle Eesti Pangale kohustusega see 24 miljoni krooni eest edasi müüa Ühispangale. Eesti Pank müüs oma nõudeõiguse 1998. aastal samuti Ühispangale 12,4 miljoni krooni eest. Nende nõuete väärtuses kanti Vnešekonombankist külmutatud kontolt raha minema!
Nüüd teame, et need nõuded kanditi TSL International nõueteks. Selle firma omanik on keegi Tallinnas sündinud Aleksandr Arvidi poeg Matt, Venemaal tuntud viinavabriku omanik. Kas juhuslikult või mitte, võttis Siim Kallas omal ajal Eesti Panga sularaha labori juhatajaks tööle Elmar Mati. Härra Matt tõusis enne seda, 1977. aastal Eesti kompartei keskkomitee üldosakonna juhatajaks. See oli endine EKP KK erisektor. Hiljem sai temast Eesti NSV ministrite nõukogu asjade valitseja.
Kuidas TSL Internationali kaudu külmutatud kontodelt välja võetud raha edasi liikus, on juba eriliselt põnev teema, millesse Siim Kallas, Vahur Kraft, Tiit Vähi ja endine Ühispanga juht Ain Hanschmidt kindlasti palju värvikaid nüansse suudaksid lisada.
FONDIGA SEOTUD ISIKUD
EESTI PANK
Eesti Panga president
Kuni 27.04.1995 Siim Kallas
27.04.1995 – 07.06.2005 VahurKraft
Eesti Panga nõukogu esimees
21.12.1992 – 21.12.1997 UnoMereste
VEB Fondi juhataja
Kuni 31.12.1996 Enn Teimann
Alates 1997 Vladimir Mihailov
VALITSUS
Peaminister
17.04.1995 – 17.03.1997 Tiit Vähi
RAHANDUSMINISTEERIUM
Rahandusminister
06.1994 – 04.1995 Andres Lipstok
04.1995 – 03.1999 Mart Opmann
PANGANDUS
Põhja-Eesti Panga (PEP) juhatuseesimees
Kuni sügis 1995 Peeter Vähi
Alates sügis 1995 Lembit Kitter
PEP-i järelevalve nõukogu esimees
Alates 06.09.1995 - Andres Lipstok
Ühispanga juhatuse esimees
1992 – 2005 Ain Hanschmidt
Ühispanga nõukogu liige, aseesimees
PEP-i, Ühispanga, VEB Fondiraamatupidaja
1995 – 1998 Kadri Metsla
VENEMAA
TSL International juhataja AleksandrMatt
