Toomas Kümmel: Särgiga Savisaare vastu
„Itaalia streigi” nime all tunneb terve maailm streigivormi, kus ollakse küll töökohal, aga tööd ei tehta. Siin ei tasu näha sarnasusi töö tegemisega nõukogude ajal siin Eestis. Otseselt streikijaid milleski nagu süüdistada ei saa, aga protest mõjub.
Taanlased leiutasid Teise maailmasõja ajal natsirežiimi okupatsioonile tõhusa vastupanuvormi. Nad täitsid täpselt kõiki okupatsioonirežiimi eeskirju ja korraldusi. Kui piletikontrolörile oli näiteks ette nähtud kontrollida ühte reisijat kuni kaks minutit, siis iga reisija peale kulutatigi kaks minutit. Muidugi rongid hilinesid, inimesed ei jõudnud õigel ajal tööle ja sõjaväeešelonide sõidugraafik läks lootusetult sassi.
Sotsiaalse sõnumiga särgiaktsioonid on samuti laialt levinud. Kuid suuri masse haaravaid ning ühiskonnas tõsist disskussioone tekitavaid ettevõtmisi on olnud pigem vähe kui palju. Eesti lähiajaloost meenub muidugi kunagine fosforiidikampaania, kurikuulus kommarite punane särk, Rüütli presidendiks valimise vastaste särgiprotest „Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi…” Kuulsa kommarite särgi aktsent oli tegelikult selle rinnaesisel, kus mäletatavasti oli kirjas — „Kaua võib?” Kommarite logo oli seletus oligi sellele, mille kohta see “kaua võib” käis. Kui Keskerakonna tollased liidrid nägid seal särgil seda, mida nad näha tahtsid, siis on see nende probleem. Tänaseks on ühtlasi selgunud, et Juku-Kalle ei hakanudki ahju peal mööda Eestit ringi sõitma ja kommareid ahju ajama. Kogu lugu lõppes labasuses ja maitselageduses, kui TV 3 ekraanile ilmus Aivar Riisalu naeratav nägu pealkirjaga „Kaua võib?”
Nagu juba mainisin: on Juku-Kallel õrn hing, aga samas terav nina. Järelikult ei ole uus särgikampaania „TEHTUD” ja „VAŠI” tehtud lihtsalt pulli pärast või veel mingil vandenõulaste seletustele alluval viisil.
Tegelikult ei ole mitte keegi suutnud lahti muukida Savisaare koodi. Fosforiidi särgiaktsioon „Fosforiit — tänan ei!” 20 aastat tagasi muukis kindlasti lahti teatud koodi kommunistliku režiimi näilikus vankumattuses. Juku-Kalle ja ta sõprade kommarite särk murdis samuti lahti teatud koodi Eesti ühiskonnas, mis väljendus otseselt presidendivalimiste tulemuses. Kas uus särgikampaania suudab lahti muukida Savisaare koodi?
Nagu ütleks ilmselt Juku-Kalle ise, hälvik pumba juures ainult sülitab ülbelt ligi sajale tuhandele tema vastu kogutud allkirjale, avalikule arvamusele, moraalile ja sündsusele. Savisaart normaalses ühiskonnas tunnustatud käitumisreeglitega ei kõiguta. Nagu said asjast aru itaallased, kes leiutasid uue väga tõhusa streikimise mooduse, või taanlased, kes omapärase vastupanutaktikaga okupatsioonirežiimi kõiki korraldusi punktuaalse täpsusega täites ajasid natside võimu lihtsalt umbe, läheb Savisaare koodi lahtimuukimiseks vaja naeruvääristamist koos sotsiaalselt väga täpselt sõnastatud diagnoosiga.
Juku-Kalle särgikampaania tabab märki väga hästi. „Tehtud”-mentaliteet Eesti poliitikas, kui tegelike probleemide asemel nähakse ja lahendatakse pseudoprobleeme või isiklikult huvipakkuvaid kasulikke küsimusi. Naši — vaši, “meie ja nemad”-mentaliteet, kus erakondliku kambakraatia tagatubadest istutatakse kohtadele omasid lollpäid arukate spetsialistide asemel ja ühiskonda osatakse näha vaid mustal-valgel skaalal, nagu liiguksid ringi valgusele reageerivad toitu otsivad amööbid. Sellise mentaliteedi ilmselt kõige eredam esindaja on tõepoolest Edgar Savisaar.
Lisaks Juku-Kalle aktsioonile naeruvääristada Savisaart ja ohtliku mentaliteedi esindajaid ühiskonnas kutsun üles kõiki normaalseid poliitilisi jõude ja kõiki meediaväljaandeid boikoteerima Savisaart. Kaotame selle ebameeldiva nähtuse meie elust. Siis paljastub, et vägeva võimuhullu asemel näeme arga inimest, kelle tarkus ja kavalus on tegelikult alatus ja isiklik sügav kompleks, kellele korralikud inimesed peavadki selja pöörama.
